Miks coaching toimib?

Tõe kriteerium on praktika, kirjutab Ruti Einpalu blogis. Nii et ega selle jutu eesmärk pole ühtegi kõhklejat ümber veenda. Aga Saulustest on ennegi Paulused saanud ... Sissejuhatuseks olgu öeldud, et coaching ei ole pelk improvisatsioon. Coaching lähtub sellest, et tulemused sünnivad läbi inimeste, mida ja kuidas nad mõtlevad, teevad ja omavahel suhtlevad. Coaching'u meetod järgib neid printsiipe, kuidas meie aju toimetab ja mida meie aju armastab.

Alustame kõige olulisemast – mille poolest erineb coaching'u-vestlus mistahes arendavast vestlusest? Coach ei anna nõu, vaid lahenduste ja otsusteni jõuab coach'itav ise. Mäletan aega, kui tahtsin sellele põhimõttele kõvasti vastu vaielda: ikka tuleb ette öelda – oli ka minu väide. Tegelikkuses võime aga kogeda, et meie aju käitub sageli nagu kolmeaastane laps: ütle talle, mida tuleks teha ja ta vaidleb ja punnib vastu. Miks? Sest meie aju soovib ISE luua uudseid seoseid. Kui lahendame probleemi, siis vallandab aju virgatsainete tulva ja see annab energiat minna edasi ja hakkama saada ka järgmiste takistuste ja probleemidega. Taipamine peab tulema seestpoolt! Kui suur on rõõm ja AHHAA!, kui oled ISE jõudnud lahenduseni läbi kõva pingutuse.

Coaching'u-protsessis keskendutakse coachee teemale, see võetakse fookusesse ja see teema saab absoluutse tähelepanu. Ilma naljata, coach'i üks lisaväärtusi on päästa inimene multitasking'ust ja tähelepanu hajumisest kasvõi tunniks ajaks päevas. Keskendumine ja tähelepanu juhtimine on üks eeldustest, et me saaksime kätte oma potentsiaali.

Keskkond, mille coach inimesele loob, on turvaline ja hinnanguvaba. Seda suhet kannab usaldus ja inimene saab olla ta ise. Kõigis teistes suhetes (tööalased, pere- ja muud suhted) on peidus mingid ootused, sõltuvused või ajalugu, mis loovad nähtavad või nähtamatud piirangud. Meie aju vajab arenguks stressivaba keskkonda, kus emotsionaalne pinge on null. Kui inimene on närvis, siis neurobioloogiliselt on tal segaja peal, uusi ideid ei sünni ja energia läheb kaitsete ehitamisele ja maski hoidmisele.

Turvalises keskkonnas saab coach'itav keskenduda oma väljakutsele. Lisaks stressivabale keskkonnale on arenguks vaja, et ülesanne oleks pingutav ja mugavustsoonist väljas. Coach hoiab näppu sellel pulsil, et oleks mõõdukalt raske. Päriselu seda tihtipeale ei küsi – on kas liiga hull ja stress laes või on n-ö puhkekodu ehk mugavustsoon. Pärast coaching'ut on coach'itav sageli väsinud, sest aju (prefrontaalkorteks) on teinud intensiivset tööd.

On oluline, et väljakutse oleks coach'itavale oluline. Veel parem on, kui see on tähenduslik ja seotud mingi suurema ja mõtestatud plaaniga tema elus. Üks meie aju keskseid (aga teadvustamata) vajadusi on vajadus millegi suurema järele kui mina ise. Suurem plaan aitab meil püsida pingutavate ja raskete ülesannete juures ja nendega toime tulla.

Õppimis- ja arenguprotsessis puutume kokku psüühilise pingega, mis tekib, kui uus ei sobitu olemasoleva teadmise või olukorraga. Selle käigus kas tekib arenguhüpe, või siis vastupidi – kõik jääb samaks. Coach aitab selle pingega toime tulla.

Kui on olemas turvaline keskkond, pingutav ülesanne, keskendumine ja ka teema ise on oluline, algab seoste ehitamine ajus. Toimub mõtteprotsess, mille käigus tekivad UUED seosed olemasolevate teadmiste vahel. Aju proovib seostada seda, mida ta varem pole teinud. Kui see juhtub, tekib AHAA-moment, mis võimendab õppimist ja arengut ning aitab ületada mugavustsoonist väljaminekuga seotud hirme ja vastuseisu.

Lihtsamast lihtsam, miks coaching toimib! Kõiki reegleid täites aju ise lahendab meie ees seisvad ülesanded. Pole kahtlustki! Sest ajule meeldib ehitada uusi seoseid, avastada ja lahendada keerukaid teemasid ISE ja tegeleda oluliste asjadega. Loomulikult on sellel teel sadu lõkse, mis varitsevad nii coach'itavat kui ka coach'i. Ja see teeb selle protsessi põnevaks.