Kaugtööst on saanud töötamise loomulik osa. Siiski tasub vaadata mõningaid töötajate ja tööandjate otsese maksustamise probleeme olukorras, kus ettevõte (tööandja) on ühes riigis, töötaja töötab aga osa oma tööajast kaugtöövahendite abil teises riigis.
Kaugtööle on hoogu andnud COVID-19 pandeemia ja riikide käitumine selle ajal. Kogu maailmas, sh Euroopa Liidu (EL) riikides kehtestati ulatuslikke piiranguid, suleti piirkondi ja riike, kehtestati reisipiiranguid ja limiteeriti kontorites viibivate töötajate arvu. Kõige selle tulemuseks on olnud kaugtöö kasv. Kaasa on aidanud ka kiire digitaliseerumine, mille abil on kodust (või mujalt väljaspool ettevõtte asukohta) töötamine võimalikuks osutunud. Praegu, mil EL-is piiranguid kaotatakse ja pöördutakse tagasi kontoritesse, ei ole aga tõenäoline, et kaugtööst täielikult loobutakse. See on kasulik nii ettevõtte kui ka töötaja seisukohast, ja arvestades, et väheneb liiklemise vajadus, hea ka keskkonnale ja EL-i kliimaeesmärkidele. Näiteks 2021. aasta märtsis tehtud Eurofoundi uuringus väljendas 46% EL-i töötajatest soovi jätkata pandeemia lõppedes kodust töötamist iga päev või mitu korda nädalas.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.