Kas maandada riske või peita probleeme: kes vastutab töötaja vaimse tervise eest?
Vaimse tervise hoidmine töökeskkonnas on koostöö, mis nõuab nii tööandja kui ka töötaja panust. Kus jookseb piir seadusest tuleneva kohustuse, tööandja väärtuspakkumise ja töötaja enda vastutuse vahel?
“Vaimse tervise probleemide põhjus võib tihti peituda halvas töökorralduses, mis võib põhjustada ülekoormatud töötajal nii läbipõlemist kui ka depressiooni ja ärevust,“ selgitab Eesti Töötervishoiuarstide Seltsi juhatuse liige Tiia Piho. Foto: Pixabay
Seadus kohustab tööandjat looma ja hoidma keskkonda, kus töötajate vaimne ja füüsiline tervis on kaitstud. 2019. aastal jõustunud töötervishoiu ja tööohutuse seadus käsitleb varasemast täpsemalt mõistet “psühhosotsiaalsed ohutegurid”. Tööandja peab kaardistama töökeskkonna psühhosotsiaalsed ohutegurid, tooma need välja töökeskkonna riskianalüüsis ja leidma võimalused nende maandamiseks.
Töötaja tööstressist põhjustatud läbipõlemise pretsedent olemas.
Hiljuti leidis kohus, et tööandja on rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse seadust, sest ei teinud nõuetekohast riskianalüüsi. Kohus mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja kahjuhüvitise ligi 10 000 eurot.
Läbipõlemine ei hüüa tulles ja kõige sagedamini põlevadki läbi just need, kes selle peale kõige vähem mõtlevad. Kui tavaliselt räägitakse läbipõlemise ennetamiseks sellest, mida saab teha iga inimene ise, rõhub Elisa valdkonnajuht, et kõige hullema ennetamisel on oluline osa mängida ka tööandjal. Vahel võib see tähendada ka oma kõige entusiastlikuma töötaja tõelise tähelennu piiramist.
Pandeemia järelkajad, inflatsioon ja hübriidtöö esitatud väljakutsed on tõstnud tööandjate rolli vaimse heaolu hoidjatena. Aga kas see on piisav, kui kustutatakse ainult tulekahjusid? Eksperdid rõhutavad ennetava lähenemise tähtsust ja selgeid piire tööandjate vastutusalas.
Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.