Eetilised konfliktid on igasse organisatsiooni sisse kirjutatud

Lehtsaar selgitas, et eetiline on see, mida peetakse õigeks ja kõlbeliseks. Seda, mis on õige ja mis mitte, ütleb seadusloome ja head tavad. Dilemma oma olemuselt tähendab valikut kahe variandi vahel. Juhtimine on aga ennekõike otsustamine. Otsustamine tähendabki valikute tegemist ja valikutel on eetiline mõõde, aga mõnel juhul võib olla valik otseselt eetilise iseloomuga.

Südametunnistus on inimese kõlbeline hääl, mida pettes inimene reedab iseennast. Vahel tuleb teha ka seda, mis ei ole õige, aga asja tuleb nimetada õige nimega: slikerdamine on slikerdamine, näppamine on näppamine. Probleem tekib siis, kui iseendale valetatakse. Õige ja vale piir on n-ö hall ala: see on nii seaduslikus kui südametunnistuse mõttes ebamäärane. Erinev arusaam eetilisusest ei tulene mitte sellest, et keegi oleks olemuslikult eetilisem või vähem eetiline, vaid inimeste taustad on erinevad.

Kõige laiemas mõttes mõjutab otsuseid kultuur. Lehtsaar tõi näite, mida kuulis kord ühelt maakoguduse vaimulikult. Vaimulik oli läinud vana naise juurde, kes valmistus siit ilmast lahkuma. Naine ütles, et ta ei saa surra, sest ta on varastanud. Selgus, et vanamemm oli võtnud kolhoosi heinakuhjast oma nälgivale lehmale heinu, sest ei suutnud lasta loomal nälga surra. Selle inimese jaoks oli võõra vara võtmine midagi, mis ei lasknud tal igavikku minna.

Eetilised konfliktid on organisatsioonikultuuri sisse kirjutatud. Loovates organisatsioonides on põhiline eetiliste dilemmade ja konfliktide allikas pinge loovuse ja bürokraatia vahel, tootmisettevõtetes toote kvaliteet ning teenindusettevõtetes kliendi rahulolu. See, kui eetiliselt otsuseid tehakse, sõltub vähemalt kahest kategooriast: moraalsest arengust ja südametunnistusest.

Moraalne areng väljendub inimese moraalse mõtlemise tasemes. Kõige elementaarsem tase on karistushirm. Sellel tasemel teeb inimene kõike, arvestades, et peaasi, et vangi ei panda. Teine tase on kokkulepe: inimene teeb nagu kokku lepitud, aga muudab teatud piirides mängureegleid. Kõrgeim tase on n-ö vaieldamatu väärtuse tase: kui inimene on teatud eetilised põhimõtted omaks võtnud, ei tagane ta neist.

Sisemist kompassi ehk südametunnistust kirjeldavad teatud tunnused. Esiteks adekvaatsus: kas inimene annab endale aru, kes ta on, milline on tema enesehinnang. Südametunnistuse üks omadusi on eneseõigustus. On südametunnistusi, mis ei jää kunagi süüdi. Südametunnistus on tihedalt seotud väärtustega. Inimesed, kellel on põhiväärtused paigas, suudavad eetilisi dilemmasid alati lahendada südametunnistuse abil.