Juhtimistreener Margus Alviste: „Kõik inimesed ei suuda moodustada meeskonda.”

Meeskonna puhul kehtib kindel reegel – sünergia tekib siis, kui selles on esindatud sobivas kombinatsioonis inimeste erinevused ja sarnasused. Sarnased inimesed teevad sarnaseid otsuseid. Kohvipausidel ja suvepäevadel loob selline sarnasus mõnusa ühtekuuluvustunde, aga olukordades, kus on vaja erinevat mõtteviisi või võimekust, kipuvad sarnastest inimestest moodustatud meeskonnad ebaõnnestuma. Oluline on saavutada õige tasakaal, sest ka erinevused võivad olla ohtlikud.

Kui kollektiivis on mõni teistest väga erinev inimene või kui neid on mitu, jaguneb kollektiiv alati mitmeks väiksemaks grupiks, mis omavahel vastanduvad. Dominantsed isikud hakkavad teisi liikmeid oma diktaadile allutama ja koostöö asemel on tulemuseks gruppide vaheline konflikt. Sellisel puhul ei saa me enam rääkida ühistegevuses rikastamisest.

Kõik inimesed ei suuda moodustada meeskonda. Meeskonna olemuslikuks tunnuseks on sünergia loomise võime, aga selleks on tarvis erinevate omadustega inimesi, kellel on ühine huvi või eesmärk, sarnased koostööharjumused või väärtused, ja kes suudavad end tajuda ühtse identiteedi alusel. Teisisõnu suudavad nad üksteise puudusi kompenseerida ja tugevusi võimendada. Kui meeskond ei ole õigesti komplekteeritud, ei maksa loota, et tekib sünergia.

Enne meeskonna kokkupanemist tuleks ettevõtte juhil koostada meeskonna profiil, mõeldes läbi, milliste omaduste, oskuste, võimete ja valmisolekutega meeskonnaliikmeid vaja läheb. Kui turul pole parajasti sobivaid inimesi võtta ja pakutakse tööd inimestele, kes ei vasta soovitud kriteeriumitele, on raske eeldada ka hea meeskonnavaimu tekkimist. Nii võib kokku saada lihtsalt kollektiivi, mitte meeskonna. Nagu öeldud – meeskonna mõte on sünergia loomine ühistegevuse tulemusena ja seda saab saavutada vaid üksteist täiendades.

Kõige paremini töötab meeskonna sünergia loomisel ühise vaenlase olemasolu. Inimesed on oma olemasolult väga sarnased karjaloomadele. Kui silmapiiril on vaenlane, mobiliseerub kogu kari ja asutakse koostööd tegema. Kõigil meeskondadel, mis toimivad ideaalilähedaselt, on olemas mingi kindel konkurent, kellega end võrrelda. Kui konkurenti pole, toodetakse vaenlane ise. Pahatihti kujuneb selleks mõni klient, juhtkond või omanikud. Juhi ülesandeks on hoida pidevalt fookuses vaenlase figuuri, kes ideaalis võiks olla keegi väljaspool väärtusahelat.

Oluline on ühise eesmärgi tajumine. Sageli on juhtidel tunne, et „me oleme sellest ju juba rääkinud”. Meie meeleelundeid puudutavad aga igal ajahetkel sajad ja tuhanded väliskeskkonna impulsid, uued sõnumid, uus info. Kunagi kokkulepitud eesmärk mattub kergesti igapäevase töö alla ja kaob teadvusest. Eesmärk peaks olema kogu aeg nähtaval kohal ja sellest tuleks erineval kujul ning olukordades ikka ja jälle rääkida. Nii on ta kogu aeg fookuses.

Siinkohal saab tuua paralleele militaarmaailmaga, kus on aastatuhandeid püütud aru saada, milline on optimaalne otseste allstruktuuride hulk, et juhtimine oleks tõhus. Militaarvaldkonnas on üldiseks tavaks kolm, mõnel juhul ka kolm pluss üks või kolm pluss kaks otsest allstruktuuri, aga mitte kunagi ei ole neid üle viie. See tähendab, et optimaalne otseste alluvate hulk ei tohiks ületada viit inimest. Mul on olnud kliente, kes tahavad saada meeskonnakoolitust, aga meeskonnaks nimetavad nad kahesaja- või neljasajaliikmelisi gruppe. Selge on see, et nii suures kollektiivis ei saa tekkida sünergiat. Sellistel juhtudel pole enam tegemist meeskonna, vaid kollektiiviga.

Jah, absoluutselt! Meeskonnaliikmeid on võimalik n-ö kasvatada, aga selle eelduseks on treeniv juhtimine. Ka nendest inimestest, kes on oma loomult passiivsed ja alluvad mugavalt kellelegi teisele, on võimalik kasvatada liidreid. See nõuab lihtsalt suuremaid oskusi ja spetsiifilisi tehnikaid. Peamine on see, et inimene saaks kogu aeg väikeseid ülesandeid, kus tal on isiklik vastutus. Ühtlasi peab inimene pidevalt kogema eduelamusi ja saama tunnustavat tagasisidet. Niimoodi toimides kasvab inimese enesekindlus ja suureneb eneseusk, mis on autonoomsuse aluseks.

Kui minult küsitakse, milliste teooriate ja raamatute alusel õpetan, olen kimbatuses. Ma õpetan praktilise elu näidete varal! Kogu mu käsitlus põhineb sellel, et vaatan inimesi praktikas ja sellest lähtudes tuletan õppetööks vajalikud teoreetilised mudelid. Ma ei saaks seda tööd teha, kui ma ei õpiks koolitustel osalenud inimestelt. Olen pikalt töötanud ka mentorina ja see on andnud mulle võimaluse vaadata, kuidas inimesed oma igapäevases töökeskkonnas toimetavad. Selles valguses muutuvad paljud läänest tulnud teooriad sisutühjaks. Tegelik elu on palju praktilisem ja keerulisem, aga ka lihtsam kui mistahes populaarne teooria. Kõige rohkem on inimesed rikastanud mind oma erinevate mõtteviiside ja arumsaamadega. Olukorras, kus mina näen ühte vaatenurka, näeb mõni teine inimene asju 360-kraadise erinevusega.