Koolitaja Ville Jehe: Kes vigadest ei õpi, kukub läbi

Sportliku taustaga

Tartus sündinud, kuid kogu elu Tallinnas veetnud Jehe kasvas üles Koplis ja käis toonases 46. keskkoolis (praegune Pelgulinna gümnaasium). „Spordiga on suhted olnud väga head, lasteaiast alates olen regulaarselt mingit trenni teinud. Talvel meeldis mulle põhitreeningutele lisaks suusatada ja suvel rattaga sõita ning regulaarselt käisin ujumises, korvpallis, võrkpallis, judos, karates, võistlustantsus ja isegi ammulaskmises,” meenutab ta.

„Kuigi olen ka võistlustantsus kahel korral Eesti meistriks tulnud, siis kõige tõsisemalt tegelesin võitluskunstidega, kus ma olin karates pikalt Eesti koondise liige ja ka Eesti meister. Ülikooli ajal hakkasin vaikselt jooga peale üle minema, kuid võitluskunstid on taustale jäänud siiani.”

Laia ampluaaga ettevõtja

Sama kirev kui spordikogemused, on ka Jehe haridustee. Keskkoolis pidevalt eri ainete olümpiaadidel teadmisi näitamas käinud mees on kõrgkoolis õppinud arvutiinseneriks, magistrantuuris majandust ja lõpuks, 30ndate eluaastate keskel, Kunstiakadeemias ka oma esimest armastust, disaini.

„Ma ei muudaks midagi. Kui peaksin täna uuesti otsustama, siis valiks kõik samad erialad. Elu ongi kombinatsioon eri valdkondadest,” lausub Jehe, kes enda sõnul on nii õppimises kui ka ülejäänud eluvaldkondades saanud palju kasu oskusest teha asju efektiivselt.

Jehe nimetab ennast ettevõtjaks ja oma aega jagab ta üheteistkümne üsna erinevas valdkonnas tegutseva firma vahel. Lisaks lööb mees kaasa paljudes ühiskondlikes projektides ning tegutseb koolitajana. Tema sõnul on ettevõtjal vaja paljuski sportlastega sarnaseid isiksuseomadusi ja tuleb osata luua endale sobiv sisemine seisund.

Eesmärk on meelerahuseisund

„Võitluskunstidest õppisin ühe olulise asjana individuaalselt keskenduma. Mulle sai selgeks, et kõik on kinni enda sisemises seisundis. Täna tean täpsemalt, et see koosneb kolmest komponendist – füüsilise keha seisund, emotsioonid ja mõtted. Kui neist esimene, füüsilist keha puudutav, on enamikule arusaadav, siis kahest järgmisest aspektist väga palju ei räägita,” viib Jehe jutu vaimse poole peale.

Tema hinnangul oleks vaja kõigile inimestele rohkem selgitada, kuidas parandada oma sisemise seisundi kõiki kolme komponenti: „Suurem osa asju on kinni ikka selles, mis sinu peas toimub. Füüsilise keha võib ajada perfektseks, jälgides ideaalset dieeti, kuid inimene võib ikka olla õnnetu ja muremõtteis.”

„Näiteks spordis on sellest sisemise seisundi arendamisest kõige rohkem kasu aladel, kus on väga tähtis keskenduda. Ma võin kihla vedada, et selline meelerahuseisund, milles Ott Tänak nopib rallidel etapivõite, on sama, millega Olari Elts dirigeerib oma parimat kontserti. Seda nimetatakse ka teadvelolekuks – seisundiks, kus mõtted ja emotsioonid on kusagil taustal ja lastakse esile alles siis, kui finišijoon on ületatud ja rahvas plaksutab,” loob Jehe paralleele.

Inimkond on kriisis

Inimkonna üks üldine probleem on Jehe sõnul see, et käitumist mõjutavaid emotsioone on liiga palju ja nende ülalhoidmiseks kulutatakse liiga palju energiat. „Tänapäeval on nii emotsioonide kui mõtete mootorid hakanud töötama veel suurematel tuuridel ja inimkond on oma energiakasutuse mõttes kriisi lävel. Kui me midagi ette ei võta, muutub iga järgneva põlvkonna tervis oluliselt kehvemaks,” maalib ta üsnagi tumeda pildi.

„Mulle tundub, et inimesed, kes ei ole teadvel, pole disainitud toime tulema tänapäevase infoühiskonnaga. Näiteks see, et pidevalt peab justkui uurima oma nutitelefoni, kas on lisandunud mõni uudis, kommentaar või säuts. Tunneme ennast kuidagi ebakindla ja vale inimesena, kui pole pidevalt kõigega kursis. See keerab vaimsele aktiivsusele kõvasti vinti peale ja tekitab probleeme,” lisab Jehe.

Ka mõte on objekt

Selleks, et hakata ennast teadveloleku poole viima, peaks esimese asjana saavutama vaatleja positsiooni ja õppima jälgima enda sees toimuvaid protsesse. Seda küll tehakse, aga pealiskaudselt. Jehe sõnul järgitakse väliskeskkonnast rohkem hoopis oma mõtteid ega taibata, et ka need on objektid. Järgmine etapp on astuda veel üks samm tagasi ja hakata lisaks väliskeskkonnale vaatlema ka oma emotsioone ja mõtteid, aga tehes seda distantsilt.

„Päris iseseisvalt suudab sellisesse staadiumi jõuda väike arv inimesi. Vanasti oli taoliste teadmiste edasiandmise ülesanne targemate ja elukogenud inimeste ehk õpetajate õlul. Tänapäeval, kui inimene on taoliseks oluliseks muutuseks valmis, on see info saadaval. Osa inimesi leiab need teadmised ja osa ei leia ning minnakse vana rada edasi,” tõdeb Jehe.

Koolitab ettevõtjaid

Kõiki oma kogemusi ja teadmisi annab oma sisemaailmaga sina peal olev mees koolitustel ka teistele edasi. See sai alguse ühest tema omandis olevast restoranist, kus töötajad imestasid, kuidas Jehe suudab koosolekutel alati nii rahulikuks jääda. Sooviti jälile jõuda, kust selline enesekontroll tuleb. Ta pidas mõne loengu ja sealt huviliste ring samm-sammult kasvas.

„Firmad kutsuvad mind oma töötajatele rääkima, iga kuu tuleb koolitusi keskmiselt kolm-neli. Peamiselt koolitan ettevõtjaid, kuna teen seda oma praktilise kogemuse kaudu ja kõige lihtsam on anda infot edasi inimestele, kes on minuga sarnased,” selgitab Jehe.

Ettevõtluse ja spordi vahele võib tõmmata konkreetseid paralleele, kuna mõlemal juhul on heale tasemele jõudmiseks tarvis hulka kattuvaid isikuomadusi. Jehe loetleb üles peamised: „Kõige tähtsam on järjepidevus ja eesmärgikindlus. Teine oluline aspekt on eksimustest õppimine. Edukas ettevõtja ja hea sportlane suudab pöörata tehtud vead kogemusteks ja koguda neid kui väärtust. Kes vigadest ei õpi, kukub läbi, kes vigu teha ei julge, need ei saagi üldse kohalt minema.”

Loe täisteksti ajakirjast Sport.

Autor: Siim Semiskar