Soorituse juhtimine pidi kuulutama uue ja parema ajastu saabumist ning kõrvaldama vanamoeliste iga-aastaste arenguvestluste ja soorituse hindamiste negatiivsed küljed. 2004. aastal olid näiteks Armstrong ja Baron tulvil misjonäridele omast tulist indu ja kirge: „Soorituse hindamisel on karistusliku, hierarhilise kontrollivahendi, vastumeelse süsteemi maine. Soorituse juhtimine on holistlik, terviklik lähenemisviis, mis kaasab kõik organisatsiooni liikmed pidevasse protsessi, et muuta neid kõiki ja nende sooritust paremaks ning parandada kogu organisatsiooni sooritust.”
Siiski on enamikus organisatsioonides formaalne aastalõpu arenguvestlus seesama vana ja ebatõhus hindamine pisut rohkem segadusse ajava nimega, milles on veelgi keerulisemad soorituse definitsioonid, suuremad võimalused salajaseks kauplemiseks tagatoas (et muuta hinnangut, mille ülemus sulle on andnud), ja vanad paberankeedid, mis on nüüdseks jäikades arvutiprogrammides. See kõik tekitab pettekujutluse kontrollist soorituse üle, aga tegelikkuses on tegu suure hulga palju maksva administreerimisega kahtlase väärtusega kasu nimel.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.