Millal peaksid töökaaslased informeerima tööandjat nende vahel tekkinud suhtest? Kuidas saab ülemus hoida õiget tasakaalu armunute privaatsuse austamise ja ärihuvide kaitsmise vahel?
Paljudele tööandjatele ei meeldi USA-s levinud „armastuslepingud” või „konsensusliku suhte kokkulepped”, sest need häirivad isiklikku elu ja pakuvad mõnes riigis kasinat kaitset võimaliku seksuaalse ahistamise korral juhul, kui suhe läheb hapuks. Siiski nõutakse enamikus firmades juba tööle asudes, et kõik potentsiaalselt tõsised suhted töötajate vahel – eriti ülemuse ja otsese alluva vahel – tehtaks avalikuks. Tööandjal ei saa olla midagi suhete ega armumise vastu ja selle keelamine ei toimiks. Tekkinud suhteid saab eeskirjadega reguleerida, sest need võivad mõjutada äritegevust, samuti võib tekkida vajadus viia üks armunutest üle teise osakonda.
Seotud lood
Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.