Tööandja vastutab, töötaja kohustub

Isikukaitsevahend on inimese seljas, peas, jalas või käes kantav või hoitav vahend, mis kaitseb tema elu ja tervist. Kuna enim raskeid tööõnnetusi toimub ehitussektoris, on igaühele arusaadav, et ehitajatel tuleb kanda vastavalt töö iseloomule erinevaid isikukaitsevahendeid: kaitsekiivrit, turvarakmeid ja ohutusvöid, samuti kaitsejalanõusid, silmade- ja näokaitsevahendeid, hingamiselundite ja kuulmiskaitsevahendeid, kaitsekindaid, põlvekaitseid, helkurvesti ja kaitseriietust.

Ka tärklis võib ohtlik olla

Miks peavad aga majoneesi kokku segajad endale respiraatori ja prillid pähe ning kindad kätte panema, ei pruugigi nii iseenesestmõistetav olla. Asi saab selgemaks siis, kui teada, et Polven Foods on üks neist ettevõtetest, keda Tööinspektsioon on tunnustanud töökeskkonna parimate praktikate konkursil isikukaitsevahendite kasutamise eest ohtlike ainetega töötamisel toiduainetetööstuses.

Selle ettevõtte operaator-keetjad, pakendajad ja laotöötajad puutuvad töö juures kokku toorainetega (lõssipulber, tärklis, äädikas jne), mis tekitavad tolmu ja mis on kahjulikud hingamisele. Tööpindade ja seadmete puhastamiseks ning desinfitseerimiseks kasutavad nad aga leeliselist lahustit, mis võib põhjustada keemilisi põletusi ja allergiat.

Nii tulebki töötajatel naha- ja hingamisteede kahjustuste vältimiseks kanda isikukaitsevahendeid. Samuti annab tööandja oma töötajatele ka mugavad, spetsiaalsed libisemisvastaste taldadega jalatsid ja mütsid ning kolm tööriiete komplekti, mille pesemise, parandamise ja asendamise eest vastutab tööandja. Isikukaitsevahendite olemasolu eest vastutab tööandja, kuid töötajal lasub kohustus neid kasutada.

Puru silmas

Ehitusobjektidel tehtud kontrollkäigud ja avastatud rikkumised näitavad aga, et ehitajad ise ei pea iga kord sugugi iseenesestmõistetavaks isikukaitsevahendite kasutamist. Silmavigastused ehitustööde ajal on muutunud nii tavaliseks, et töötajatele tundub, et see on ametiga kaasnev normaalne olukord. Kui puru, pritsmed või tolm silma lähevad, ei panda seda enam tähele ega märgita juhtunut intsidendina.

„Isikukaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu saavad enim kannatada silmad, sõrmed ja pea,” ütleb Tööinspektsiooni tööinspektor Alari Nahkur, kelle sõnul ei ole isikukaitsevahendid tüütu kohustus ega ebameeldiv töö segaja, kui need on soetatud tööandja ja töötaja koostöö tulemusena. „Need aitavad kaitsta töötaja elu ja tervist ning peavad sobima töötaja kehaehituse ja suurusega. Tähelepanu tuleb pöörata isikukaitsevahendite reguleerimis- ja kinnitusvahenditele.”

Kuigi enamik tööajast möödub õnnetusteta, siis piisab vaid ühest õnnetust juhusest, kui töötaja võib saada raske tervisekahjustuse, mida aga töökaitsevahend oleks saanud ära hoida. „Haamriga vastu metalli lüües lendas suur metallikild töötajale silma. Tagajärjeks raske kehavigastus, silma sarvkesta lahtine haav koos silmasisese võõrkehaga. Töötaja ei kandnud kaitseprille,” toob Nahkur ühe näite elust endast ja lisab, et selliseid näiteid võib tuua lõputult.

Tööandja selgitab isikukaitsevahendite kasutamise vajaduse välja töökeskkonna riskianalüüsiga. Isikukaitsevahendeid valides ja nende kasutamise korda määrates peab tööandja arvestama töötajate ja töökeskkonnavolinike ettepanekutega. Töötajal on õigus isikukaitsevahendeid tööandjalt ka ise nõuda, kui ta tajub ohtu oma tervisele. Tänastest valikutest sõltub homne heaolu ehk hoolitse löögikindla mütsi ja kaitsekiivri eest ning see hoolitseb sinu või sinu töötaja eest.

Allikas: Tööelu.ee