Ülitõhus nipp, kuidas oma häid kliente töötajate motiveerimisel kasutada

Laszlo Bock kirjutab oma raamatus „Töö ruulib” sellest, kuidas inimestele mõjub positiivselt sügavam mõistmine, et nende töö kedagi päriselt aitab. Nimelt kirjeldab ta raamatus üht Ameerika ülikoolis tehtud eksperimenti, mille eesmärk oli mõõta, kuidas teiste inimeste abistamise teadvustamine töötajate produktiivsust ja tulemuslikkust mõjutab. Eksperimendi raames jagasid uuringu korraldajad ülikooli heategevusliku rahakogumise osakonnas töötavad üliõpilased kolme rühma (NB! Kõik kolm rühma said töö eest ka samasuurt töötasu):

a) rühm A töötas oma tavapärasel viisil;

b) rühmas B töötavatele üliõpilastele anti lugeda lugusid varasemalt sama tööd teinud üliõpilastelt, kes kirjeldasid seda, missugust isiklikku kasu nad olid sellest tööst saanud (kogmused, tasu jms);c) rühmale C andsid aga psühholoogid lugeda lugusid inimestest, kes olid kogutud rahast reaalset kasu saanud – kuidas saadud stipendium nende elu reaalselt paremaks muutis.

Missugune oli mõju? Rühmad A ja B said ühesuguseid tulemusi, rühma C nädalane kogutud raha hulk oli aga kahe esimesega võrreldes 143% suurem. Järeldus? Juhul, kui töötaja näeb oma töös ainult oma isiklikku kasu, ei suurenda see tema tulemuslikkust. Kui töötaja mõistab aga sügavuti, kuidas tema töö kellegi teise elu paremaks muudab, suureneb tema produktiivsus ja tulemuslikkus.

„ME LÄHME NÜÜD VOLVOSID TOOTMA”

Paar aastat tagasi oli mul koolitusprojekt ühe tootmisfirmaga, mille juht soovis oma „väsinud” töötajatele motivatsioonikoolitust. Olles koolitajana korduvalt näinud, kui lühiajaline mõju on tavapärasel motivatsioonikoolitusel, pakkusin välja teistsuguse lähenemise. Küsisin juhilt, kas tema töötajad teavad tegelikult, mida nad toodavad. Juht oli hämmingus, sest nendele hankijate antavad spetsifikatsioonid olevat piinlikult täpsed ja professionaalsed. Täpsustasin siis oma küsimust: „Kas su töötajad teavad, mis on lõpptoode, mille hüvanguks nad iga päev siin tööl käivad? Ja kas nad teavad, missugust kasu lõppkliendid sellest saavad?”

Kuna tegemist oli rahvusvahelisele autotööstusele turvatarvikuid tootva ettevõtte tütarettevõttega Eestis, kelle üheks kliendiks oli ka Volvo, tegingi kliendile ettepaneku kutsuda koolitusele rääkima Volvo esindaja. Kuigi alguses oli juht kõhkleval seisukohal, nõustus ta lõpuks siiski proovima.

Käes oli koolituspäev ja, nagu sageli juhtub, tulid noruspäised tunkedes töötajad ka sellele koolitusele üsnagi vastumeelselt. No kes see ikka soovib istuda ja kuulata mingit motivatsioonikõnet sellest, kuidas ikka eesmärke seada ja miks meeskonnatööd teha. Sel korral oli meil aga teistsugune plaan. Juht oli helistanud kohalikule Volvo esindajale ja palunud tal koolitusele rääkima tulla. Ütlesime, et ei kulu rohkem kui 30–40 minutit. Kuna kliendil olid selle firmaga head suhted, ei pidanud klient paljuks pakkumist vastu võtta.

Alguses oli ruumis tunda pinget. Mees hakkas rääkima Volvo ajaloost, selle püüdlusest saada maailma kõige turvalisemaks automargiks, ja lõpetas põhjaliku statistikaga sellest, kui palju tänane Volvo turvatehnoloogia reaalselt igal aastal inimesi päästab.

Ja siis tulid mängu toolidel istuvad töötajad. Klient näitas neile ilmekalt, kuidas nende töö suuremasse pilti panustab. Ta selgitas iga nende kokkupandava detaili olulisust Volvo turvasüsteemides ja selgitas, mis võib juhtuda, kui kas või üks nendest detailidest alt veaks.

See, mis ruumis juhtus, oli fenomenaalne. Tunni ajaga olid norus töömehed oma seljad sirgu ajanud ja kuulasid suure huviga, kuidas nende igapäevatöö elusid päästab. Ja kui loeng lõppes, tõusid kõik püsti, vaatasid tänutundega kliendile otsa ning asusid uuesti tootmisruumi poole teele. Ja ma ei liialda – nende nägudel oli pilk, mis ütles meile kõikidele: „Me lähme nüüd Volvosid tootma!”

KUI TÖÖ JÄÄB SAMAKS, AGA TÖÖ MÕTE MUUTUB

Kuigi töö oli selle tunni jooksul jäänud täpselt samaks, oli töö mõte nende inimeste jaoks muutunud. Kui tund varem olid nad tundnud end lihtsalt tootmistöölistena, siis nüüd tundsid nad end Volvo tootjatena – nad tegid midagi nii olulist, mis võis ühel päeval reaalselt päästa kellegi elu.

Kahjuks ei oska ma hinnata, kas nende reaalne produktiivsus ka sarnaselt eelkirjeldatud eksperimendiga Ameerika ülikoolis paranes, kuid ma oskan täie kindlusega väita, et kliendi koolitusele kutsumine õigustas end igati. Inimesed ei vaja mitte motivatsioonikoolitusi, vaid kinnitust sellele, et nende töö on kellelegi vajalik ja kasulik.

Kahjuks ei olnud selle firma puhul efekt eriti pikaajaline. Nimelt helistasin juhile kaks kuud hiljem, et uurida, kuidas nendel läheb, millele juht vastas, et vanaviisi! Töötajad on ikka väsinud ja sära on silmist kadunud. Kui küsisin uudishimulikult, mida tema juhina möödunud koolitusest ise kaasa võttis ja kuidas seda kasutanud on, vastas juht, et tema teeb lihtsalt oma tööd ega ole võtnud filosoofi rolli.

Sel hetkel sain aru, kui keeruline olukord tegelikult on. Küsimus ei olnud ainult väsinud töötajates, kes olid kaotanud oma töö sügavama mõtte, vaid juhi endaga. Ka juht nägi oma tööd vaid asjaajamise ja töötajate n-ö karjatamisena, mitte aga Volvode tootmisena. Ja kui juht ise ei suuda oma tööd kasuliku ja vajalikuna näha, ei suuda ta kindlasti tekitada seda tunnet ka oma töötajates.

SPIKKER JUHILE!

Kui sa ise usud oma töö sügavamasse mõttesse, aga pole osanud hästi seda oma töötajatele edasi anda, siis kasuta sama nippi nagu meie kasutasime – räägi mõne oma hea kliendiga läbi ja kutsu ta kas mõnele koosolekule või koolitusele rääkima, kuidas tema teie igapäevatööst kasu saab. Las ta räägib detailselt, missugust väärtust teie firma tema omale loob, kui palju töötajaid tal palgal on, kes kõik koostööst kasu saavad ja tänu sellele oma peresid elatavad jne.

Küsimus ei ole kunagi nn vaalade päästmises, vaid lihtsate seoste nägemises, kuidas me kogu aeg sõltume teistest inimestest. Tänu aga vägagi materiaalsele ja mina-mina-mina-tüüpi kultuurile nii meeskondades kui igapäevaelus oleme kaotanud sügavama tajutava seose sellega, kuidas me kedagi kogu aeg aitame. Selle asemel keskendume tavapäraselt üha sellele, missugust kasu ise saame. Aga nagu artikli alguses kirjeldatud eksperiment tõestas, oleme seda motiveeritumad, pühendunumad ja õnnelikumad, mida enam tajume oma vajalikkust ja kasulikkust teistele inimestele.

Allikas: Motivaator.ee

Autor: Kaido Pajumaa, Motivaatori juht ja koolitaja