Eestlane on sünnipäraselt alalhoidlik ja umbusklik. Kui midagi on tarvis ära teha, siis käärib käised üles ja asub tegutsema. Hammast ja autot me küll ise enamasti ei paranda, kuid suures vaates oleme viletsad abiküsijad ja kaasajad. Aga ka kehvad müügimehed ja ostjad.
Globaalsed trendid ei lähe eestlasele eriti korda. Mõtteviis, et teeme kõike ise nullist, on arenenud riikides jäänud maha eelmisesse sajandisse. Pigem leitakse, et ise võiks teha vaid seda, mis tõeliselt hästi välja kukub, lisaväärtust loob ja märkimisväärselt sisse toob. Kui minna veel kaugemale, siis keskmine maailmakodanik on üsna mugav – ta on ümber hinnanud oma töötegemise filosoofia ja müüb oma teenust, mitte ei tee kellast kellani ühe tööandja juures tunde täis.