Vanemuise juht Kristiina Alliksaar: iga töötaja annab iga päev oma panuse teatriime sünniks

Teatris on november ja kevadkuud kõige töörohkemad, etendusi on palju. Pinge on suur ja praegused olud lisavad sellele veelgi juurde. Lõputu ebakindlus võimendub ja mõjutab kõiki, ka juhti. Kristiina leiab, et ka uues reaalsuses on inimeste ootused ikkagi samad. „Mingid põhimõtted kehtivad alati. Kohtle teisi nii, nagu soovid, et sind koheldaks – see inimlikkus peab alles jääma. Võimalikult palju tuleb suhelda, et mõista, milline meeleolu majas on, millisest infost tuntakse puudust ja mille suhtes tuntakse ebakindlust.“

Kristiina hakkas kevadel kirjutama majasisesesse iganädalasesse infokirja lühikest juhi kolumni ja teeb seda siiani. Tänu sellele on ta pidanud iga nädal läbi mõtlema, kus ollakse praegu ja mis on tema sõnum töötajatele. Sõnum võib öelda ka lihtsalt, et minge imeilusat sügisilma nautima ja püüdke vähem muretseda. Vastuseks oma kahtlusele, et võib-olla ei pea juht igal nädalal esiplaanil olema, sai ta kinnitust kolleegide tagasisidest, et tänu juhi lühikolumnile infokirjas on inimestel kindlam tunne.

Tema soovitus personalivaldkonna inimestele on aidata juhtidel tunnetada organisatsiooni meelsust ja viidata juhile, millisest toest või informatsioonist puudust tuntakse. Tuleb märgata ja ennetada hetki, kus inimesed on mures. Personalivaldkonna spetsialistid peaks toetama juhti ideede ja võimekusega, kuidas tekitada meie-tunnet. Inimesed peavad tajuma, et nad on hoitud. Ta tõdeb, et kultuurivaldkonna palgaga seda sageli teha ei saa ja seetõttu tuleb leida võimalikult palju muid viise.

Positiivse poole pealt toob teatrijuht välja, et kevadine keeruline periood aitas värksel juhil kiirelt meeskonda tundma õppida. Südantsoojendav oli mõista, et teda ümbritsevad kolleegid, kelle peale saab loota ja kes on valmis appi tulema igal hetkel. Ka nüüd, novembrikuised päevad, mil tuli kiirelt osa etendusi ära jätta, kinnitasid seda. „Seljatagune on väga kindel, seda on julgustav ja hea teada. Igapäevastes protsessides ei pruugi kõik kohe välja tulla, aga kriis annab väga selgelt aimu, kellega luurel oled.“

Juhina on vahel topeltkeeruline, sest oled ise tõmbetuulte vahel, aga jõudu annab teadmine, mille nimel tegutsetakse. „Käin õhtuti teatrisaalist läbi ja näen rõõmsaid silmi, kes on tänulikud, et teater on avatud. Sellega ei tohi sidet kaotada. Teiseks ei tohi kaotada sidet inimestega, nad peavad tundma, et usaldad neid jätkuvalt.“ Kristiina on väga seda meelt, et usaldust ei tule teenida, vaid seda tuleb inimestele anda.

Kristiina päris esimene juhikogemus pärineb koguperefestivalilt „Puude taga on inimene“. See periood avas tema ees täiesti uue ja teistsuguse maailma. Kuna tiimis oli ka erivajadusega inimesi, tuli tegeleda sellega, kuidas hoida kõiki ühes inforuumis – alates sellest, kuidas jagada materjale või korraldada koosolekuid nii, et need oleksid kõigile ühtmoodi ligipääsetavad ja kättesaadavad. „Tegin ka ise festivali läbi, mängisin pimelauatennist, proovisin ratastooli takistussõitu, vaatasin kirjeldustõlkega filme ja etendusi. Sain aru, kui vähe on vahel vaja, et erivajadustega inimestel oleks lihtsam ja neile oleks kultuur kättesaadavam.“ Selle teema eest on ta püüdnud seista ka nüüd hiljem teatrites töötades.

Vanemuisele eelnesid tööaastad Viljandis teater Ugala juhina. See oli Kristiina jaoks esimene suur organisatsioon, mida juhtida. „Ühel hetkel on su ees 100 inimest, korralik eelarveline miinus ja teisel tööpäeval tuleb kantslerilt kõne, et ülehomme on sul Tallinnas Riigi Kinnisvara AS-iga koosolek, alustame Ugala suure renoveerimisega.“ Neil hetkedel tuleb hakata lihtsalt otsast minema ja liiga palju ei jõuagi analüüsida. Otsuseid tuli teha kiiresti, nõuandjateks valdkonna spetsialistidest kolleegid.

Praegu on Vanemuise teatris Ugalaga võrreldes neli korda rohkem inimesi, kolm korda rohkem žanre, neli korda suurem eelarve ja kolmandiku võrra pikem ajalugu. Ka hooneid, kus töö käib, on rohkem.