Tööturu hädad peletasid välisettevõtteid

EASi ettevõtluse keskuse juht Tanel Rebane ütles, et tippspetsialistide ja oskustööjõu puudus paneb ettevõtted olukorda, kus laienemisplaanid tuleb põhjalikult läbi mõelda ja halvemal juhul isegi ettevõtmisi sulgeda või mujale viia.

Rebane märkis, et kui varem tõid spetsialistide puuduse mure välja eelkõige IT-sektori ettevõtted, siis nüüd kuuleb iga päev näiteid ka toitlustusest, veondusest, ehitusest ja tootmisest.

“Välisinvesteeringutest on viimase aasta jooksul ainult tööjõu puuduse tõttu jäänud Eestisse tulemata viis projekti töötajate koguarvuga 960 töökohta, millest 95% on IT-sektor,” lisas ta.

IT-ettevõtte Helmes suuromanik ja juht Jaan Pillesaar ütles, et ehkki keegi seda väga avalikult ei teata, on kuuldavasti kaalunud mitu suurt ettevõtet Eestisse tõsisema asukoha toomist, aga nad kõik on loobunud, kui on vaadanud, kui raske on siin tööjõudu saada ja kui kõrged on tööjõumaksud.

Pillesaar märkis, et IT-töötajate kõrgete palkade pealt tuleb töö tegemise kalli maksustamise tõttu korrutada kulud praktiliselt kahega. “Enamik ettevõtteid on väga paljudes riikides esindatud. Tuleks küsida, miks nad siis Eestis ei ole ja vastus on ilmselge: tööjõuturg on väike ja keegi siia tarku töötajaid tuua ei taha ka, sest neid maksustatakse siin kõrgelt,” rääkis Pillesaar.

Pillesaar märkis, et poliitikutel on müüt, et maksud ei ole olulised. Tema sõnul näitavad küll mõned uuringud, et ettevõtted ei kaalu riiki sisenemisel maksude suurust, aga see on tegelikult täiesti vale arusaam.

“Loomulikult, kui siseturule töötavad ettevõtted uude riiki tulevad, siis neid tõesti ei huvita, mis need maksud on, sest seal maksavad kõik makse ühtemoodi ja konkurents on võrdne ning loomulikult nad vastavad, et maksud meid ei huvita. Aga nii kui sa hakkad eksportima, nii huvitavad maksud sind esimeses järjekorras,” seletas Pillesaar.

Hekoteki juhi Heiki Einpauli sõnul otsivad nad spetsialistide puuduse tõttu kaugemate projektide jaoks uusi projektijuhte pigem idanaabri juurest. Einpaul nentis, et töötajad on kindlasti õnnelikud palkade kasvu üle, kuid kui tööjõud kallineb kiiremini, kui kasvab tööviljakus, väheneb ettevõtete konkurentsivõime. “Siis ei ole jälle võimalik nendele töötajatele kõrgemat palka maksta.” ütles ta.

Einpaul nentis, et olukord läheb keeruliseks seetõttu, et kiire palgatõusu tõttu vähenevad kasumimarginaalid. Kasumi arvel toimub aga ettevõtte arendamine ja laiendamine. “Kui kasumit ei ole, siis ettevõte hääbub ja sureb välja, ega seal muud varianti ei ole,” tõdes ta.

Ka Swedbanki juht Robert Kitt märkis, et töötleva tööstuse marginaalid on jõudnud taluvuse piirini ning tööjõu kompensatsiooni osa ettevõtete loodud lisandväärtusest järjest väheneb.

“Majanduses on objektiivselt hinnates olukord küllalt hea, isegi väga hea. Kuid ma olen murelikum kui aasta tagasi,” ütles Kitt. “On selge, et tööjõumahukate projektide pealt Eesti majandus 20 aasta perspektiivis ei sõida. Meil on vaja kapitalimahukaid projekte, aga see eeldab koostööd ja diskussiooni, et kapitalimahukaid projekte saaks ka teha,” lisas Kitt.

Kaubandus-tööstuskoja peadirektor Mait Palts sõnas, et meie tööturu tingimustes on kahtlemata alati neid ettevõtteid, kes näevad, et mujal on tööjõu tingimused paremad ja palgatase madalam.

Paltsi sõnul on suurest tööjõukulust olulisem probleem töökäte puudus, ilma milleta ei saa ettevõtted teha rohkem lisandväärtust tootvat tööd. “Ettevõtted, kes investeerivad uutesse seadmetesse ja soovivad nii-öelda targemat tootmist või targemat tööd teha, seisavad silmitsi sellega, et ei ole leida inimesi, kes suudaksid nendega piisavalt hästi töötada, et see investeering ennast ühel hetkel ära tasuks,” ütles ta.

“See üleskutse võiks olla asjakohane olukorras, kus tänavatel on töötajate hordid ja peaksime motiveerima tööandjaid töötajaid juurde värbama,” ütles ta teisipäeval Äripäeva raadio hommikuprogrammis. Praegu on tema sõnul olukord vastupidine: inimesi ei ole kuskilt võtta. “Mulle ei tundu mõistlik kergendada nende olukorda, kes ei suuda palgakonkurentsis inimesi värvata,” ütles ta.

Välismaalt töötaja leidmise juures tundub Nestorile, et paljud ettevõtted ei suuda täita palganõuet, mis on kehtestatud, et mahtuda sisserände piirmäära alla. Nimelt peab tööandja maksma tippspetsialistile töötasu, mis on võrdne vähemalt kahekordse Eesti keskmise töötasuga. “Kui palk, mida inimesele tahetakse maksta, jääb sellele alla, siis mul tekib küsimus, kus on probleem,” ütles ta. “Kui tegemist on tippspetsialistiga, siis miinimumpalga nõue, mis on kehtestatud, ei tundu liialt kõrge. Öeldakse kvalifitseeritud, aga äkki mõeldakse odavat tööjõudu?” nentis ta.

Nestor ütles, et lai pilt on see, et iga ettevõte ei peagi Eestis püsima jääma. Ta tunnistas, et majandusanalüütikuna on seda muidugi lihtne öelda, kuid ettevõtjad peavad mõtlema, missugust äri nad teevad. Nestori meelest kardavad siinsed ettevõtjad palku tõsta, sest see muudaks toote-teenuse hinna võrreldes konkurentidega välisturul konkurentsivõimetuks. Tema sõnul on Eesti liiga väike turg, et siin saaks veel kaua hinnapõhist konkurentsi harrastada, eriti kui usume narratiivi, et tõuseme Euroopa rikaste riikide sekka. “Siis on ju teada, et mingil hetkel peab palgatase tõusma. Sellega toime tulemiseks peab mõtlema, kuidas oma asjade eest rohkem raha küsida,” ütles ta ja tõdes, et odava mass­toodanguga on Eestile tüüpilistel väikestel ettevõtetel pikas plaanis võimatu läbi lüüa.

Lihtsat lahendust ei paku tema sõnul ka välistööjõud, kuigi sellest võiks mõnes valdkonnas kasu olla, näiteks ehituses. Nestor selgitas, et ehituses on praegu suur nõudlus ja vaja palju töötajaid, kuid me ei peaks tahtma, et inimesed teistest sektoritest liiguksid ehitustöölisteks. “See on heitlik ala, mõned aastad ehitatakse kõvasti, järgmistel pole üldse tööd,” selgitas ta.

Tööjõu nappus jääb Nestori sõnul Eestis üsna püsivaks seisundiks, üks põhjus peitub demograafias. “Kui 1980. aastate lõpus sündis 25 000 last aastas, siis 1990. aastate keskel juba 13 000 ringis ehk poole vähem,” ütles ta.

Võrreldes 2017. aasta II kvartaliga, mil töötute arv oli suhteliselt suur, oli nüüd töötuid 13 200 võrra vähem ja töötuse määr 1,9 protsendipunkti väiksem. Kuigi töötute üldarv vähenes jõudsalt, siis väga pikaajaliste töötute arv mõnevõrra suurenes. Vähemalt 24 kuud tööd otsinuid oli 7600. Heitunute ehk nende arv, kes on kaotanud lootuse tööd leida, püsis muutumatu (5000). Eestlaste töötuse määr oli 4,3% ja mitte-eestlastel 6,7%.

Hõivatuid oli 2018. aasta II kvartalis 666 600 ja tööhõive määr oli 68,2%, mis on 1,3 protsendipunkti suurem kui aasta tagasi samas kvartalis. Aastataguse ajaga võrreldes oli hõivatuid 13 100 rohkem, seda peamiselt osalise tööajaga hõivatute lisandumise tõttu. Osaajaga töötajaid oli hõivatutest 12,5% ja täisajaga töötajaid 87,5%. Vaeghõivatuid (osa­ajaga töötajaid, kes soovisid rohkem töötada) oli 8000. Palgatöötajate arv suurenes 7700 võrra ja üksikettevõtjate arv 5000 võrra. Tööturul aktiivseimas ehk 25–54aastaste vanuserühmas oli tööga hõivatud 90,2% meestest ja 77,9% naistest.

Tööjõus osalemise määr (kui suur osa tööealistest olid hõivatud või otsisid tööd) oli 71,9%, mis on vaid 0,1 protsendipunkti madalam kui aasta varem, mil oli viimase 20 aasta kõrgeim näitaja. Pea sama majandusliku aktiivsuse juures on olukord tööturul aastaga siiski mõneti muutunud, vähenenud on tööotsijate arv ja suurenenud tööga hõivatute arv. Majanduslikult aktiivseim elanikkond oli ootuspäraselt Põhja-Eestis. Tööealistest oli seal tööks võimelisi ja samal ajal ka tööst huvitatuid 77,1%, seejuures hõivatuid oli 74,6% ja töötuse määr oli 3,2%.