Läbipõlejad teevad hingega tööd

Kristjan Rotenberg ütleb, et tänasele positsioonile on teda aidanud üks mantra, mille järgi on ta proovinud elada: „Tee natukene rohkem, kui sellelt positsioonilt eeldatakse, sest siis oled sina järgmisele ametipostile esimene valik.” Kristjan ütleb, et ta on olnud n-ö näljane – viitsinud õppida, lugeda, ennast pidevalt täiendada ning uusi kogemusi otsida, et oma tegevuse areaali laiendada.

Töö on tegelikult ainult üks osa meie elust. „Olen hakanud rohkem mõtestama, kus on minu fookus – kui palju on see tööl ja kui palju on see eraelul. Läbipõlemise vältimiseks on vaja aru saada, kas mul on energiatase paigas, kas ma kasutan varuakusid ja olen sellest teadlik. Kui see tasakaal läheb paigast, lähed sa vormist välja ja probleemid kasvavad üle pea. Töö ja lõbu peavad olema tasakaalus,” ütleb ta.

Juba aastaid on Kristjani kireks olnud surfamine. „See on ääretult lihtne ja nauditav spordiala, kui sa valdad õiget tehnikat. Alguses õppides sa punnitad tuulele ja lainetele vastu ning see on füüsiliselt meeletult raske ja koormav. Mingil hetkel kui saad aru, et surfamine on tasakaalu mäng ja pead lihtsalt leidma õige asendi, läheb kogu protsess palju lihtsamaks ja muutub väga nauditavaks.”

Ta on enda jaoks avastanud, et juhtimisega on täpselt sama lugu. Kui õigeid tehnikaid ei valda, on see tohutult väsitav ja kurnav. Sellest hetkest, kui leiad enda jaoks need õiged juhtimistehnikad, saab ka juhtimisest mõnus ja nauditav protsess nagu surfamisest. Teadlikult tegutsedes ei kurna me ennast nii palju ega raiska energiat. See on ka üks põhjustest, miks Rotenberg otsustas osaleda Tipptegijate kooli XI lennus. Mare Porgi üheksa kuud kestev programm oli tema jaoks suuresti enesejuhtimise koolitus ehk kuidas saada parema enesejuhtimise kaudu paremaks teiste juhiks. Rotenberg usub, et parem enesejuhtimine on andnud talle väärtusliku tööriista: „Oskus tulla paremini toime eri elusituatsioonides tõstab enesekindlust, see omakorda vähendab ärevust ja kokkuvõttes paraneb elukvaliteet.”

„Paljud inimesed on väga kohusetundlikud ja püüdlikud. Ükskõiksed inimesed ei põle läbi, läbi põlevad need, kes teevad hingega asja,” ütleb Rotenberg. Need, kes teevad hingega asja, võtavad endale vastutuse ja koos vastutusega tekib paralleelselt sinna kõrvale süütunne. Kas ma saan piisavalt hästi hakkama? Läbipõlemise oht tekib siis, kui inimene ei taju enam, kui palju vastutust on ta enda kanda võtnud ja kui sees ta tööelus tegelikult on. Hingega asja tehes on oht, et ei tunnetata enam oma sisemiste ressursside piire.

Kui inimese tavapärane energiatase saab otsa, tehakse n-ö varuakude pealt seda viimast lõpuspurti. Mõeldes, et kohe peaks ju kõik lihtsamaks minema. Paraku on sageli nii, et seda lõpuspurti tehakse juba aastaid, need viimasedki energiavarud aga lõppevad ühel hetkel otsa.

Enesejuhtimisega tegelemine on pannud Rotenbergi palju rohkem töö ja eraelu tasakaalu jälgima. Ta tunnistab, et varem oli see pigem töö poole kaldu. Nüüd, kui tasakaal on paigas, on pea selgem, energiatase parem ja ärevust päevas palju vähem.

Tasakaalu saavutamiseks kasutab Rotenberg arvukalt tehnikaid, mis saadavad teda ärkamisest kuni päeva viimaste hetkeni. Ta nimetab neid Mare Porgi koolituse pärliteks ja soovitab kõigil neid tehnikaid proovida.

On üks lühike viiv nende hetkede vahel, kus me enam ei maga, aga ei ole veel päris ärkvel ka. See hetk, kus teadvus hakkab tööle, aga psühholoogilised kontrollmehhanismid veel ei tööta, on kui pisike aken alateadvusesse. Igal hommikul tasuks hakata neid hetki teadlikult märkama ja proovida aru saada, millised on päeva esimesed emotsioonid ja tunded või milline on see kõige esimene mõte, mis pähe tuli.

Rotenberg nimetab seda kiireks enesediagnoosiks, mille käigus annab ta endale hinnangu, kas kõik on hästi või midagi kripeldab ja on teemasid, millega peaks teadlikult tegelema. Kui esimene mõte hommikul on ülejärgmise nädala nõukogu koosolek, siis tõenäoliselt tasuks läbi mõelda, mille pärast see teema mind painab, sest see istub alateadvuses ja võtab eneselegi märkamata kogu aeg energiat.

Või teisipidi – kui ärgates on hea olla ja esimene mõte või tunne on positiivne, saab öelda, et minuga on kõik hästi.

Esimene tund päeva alguses on hea aeg hakata ennast teadlikult positiivsele häälestama. Rotenberg ütleb, et selle tunnikese jooksul püüab ta üles ehitada oma hea tuju, leida päeva positiivsed küljed ja mõelda suures plaanis läbi päeva rütm. Mitte detailselt iga pooltund, vaid pigem olulisemad sündmused ehk põhiverstapostid. Eluga rahulolu ja positiivset suhtumist ümbritsevasse on võimalik endas teadlikult arendada.

„Ma saan valida, kas ütlen hommikul „jälle see pagana töö” või hoopis „täna tuleb hea päev”. Sellised emotsioonide mustrid lõpuks kinnistuvad ja muutuvad inimese loomuse osaks,” ütleb ta.

„Minu kohustus juhina on pidevalt ja teadlikult sedasama positiivset õhkkonda ka meeskonnas luua. Olukorrad nii tööl kui eraelus pole sageli ei head ega halvad, olukorrad on sellised, nagu need on. Inimesed kipuvad neile ise andma hinnanguid ja paraku on terve läänemaailma mõtlemine tugeva negatiivse nihke all. Minu roll juhina on püüda seda ebavajalikku negatiivsust vähendada ja positiivsust rõhutada,” lisab Rotenberg.

„Tänapäeval on sageli tunne, et meil kõigil on kiire, kellelgi ei ole aega. Tegelikult on see meie mõtetes kinni. Kui meie tähelepanu on minevikus või tulevikus, siis on kogu aeg tunne, et aega ei ole. Me lihtsalt ei pane praegust olemasolevat aega tähele. Kui suuta keskenduda sellele, mida sa hetkel teed, siis võid avastada, et aega on maa ja ilm.” Väga palju sõltub sellest, kus on inimese fookus. Samuti aitab mõtete hoidmine hetkel toimuval paremini mõista endaga toimuvat.

„Ma ütleks, et kõige olulisem leid mulle Mare Porgi koolituselt oli vaatleja fenomen ja tõdemus, et selle kaudu on võimalik tundeid ja mõtteid juhtida. Paljud inimesed elavad teadmisega, et nemad juhivad oma elu täies ulatuses. Tegelikkuses on nad aga n-ö auto tagaistmel ja roolis on hoopis kontrollimatud emotsioonid või harjumuspärased mõttemallid. Sõidame justkui automaatpiloodil läbi elu. Sellest teadlik olles on võimalik see protsess ümber pöörata. Selleks tuleb õppida ennast kõrvalt vaatama, kui seda piisavalt harjutada, muutub see osaks loomulikust olekust,” ütleb Rotenberg.

„Järgmine kord mõelge, millal ja miks tekivad emotsioonid ja kas neid on sellel hetkel vaja. Viha võib olla sellel hetkel, kui sind rünnatakse, väga vajalik emotsioon, selle energiat saab kasutada. Viha meeskonna koostöös võib olla väga ebavajalik emotsioon ja seda tuleb osata õigel hetkel kõrvale jätta.”

Oma emotsioone ja mõtteid jooksvalt märgata ja kõrvalt vaadata suutvad inimesed on teistest sammu võrra ees. Nad suudavad ise oma mõtteid ja tundeid juhtida ehk teadlikult otsustada, millistega neist nad edasi lähevad või ei lähe, ning omavad seetõttu paremat kontrolli nii iseenda ja kui olukorra üle. Üks mõjus tehnika selleks on hingamine.

Parema enesejuhtimise üheks oluliseks sammuks on minna oma käitumises automaatsete reageeringute pealt teadlike valikute peale. See eeldab oma tähelepanu hoidmist paralleelselt nii sise- kui välismaailmas toimuval. Suudame näiteks kergesti tajuda inimesi, kes viibivad meiega samas ruumis.

Samuti on võimalik õppida pingutusteta tajuma seda, mis toimub meie sees või kuidas me reageerime. Üks mõjus tehnika selleks on hingamine. Konks on selles, kuidas me hingame. Igal vaimsel seisundil on oma hingamismuster. Ärevuse tekkides muutub hingamine kiireks ja pinnapealseks, rahulikult puhates hoopis aeglaseks ja sügavaks. Õnneks toimib põhjus-tagajärg seos ka vastupidi. Ennast rahulikult ja sügavalt hingama sundides hakkab tasapisi rahunema ka meel ja ühes sellega kasvab suutlikkus oma emotsioone, mõtteid, käitumist teadlikumalt juhtida.

Kui tunned, et emotsioonid kasvavad või piinab mõni mõte, siis piisab, kui viid ligikaudu minutiks oma tähelepanu hingamisele ning hingad sügavalt ja aeglaselt. Sageli üllatutakse, kui klaariks see pea lööb ja kuidas see aitab jätkata oma tegevusi olukorra ja enese üle paremat kontrolli omades.

„Mõelge näiteks sportlaste peale enne soorituse tegemist. Nad ventileerivad stardis kõik päris kõvasti. Sageli sportlased hingavad väga intensiivselt sisse ja kergelt välja – põhifookus sissehingamisele annab energiat. Kui nüüd pöörata see protsess vastupidi ja keskenduda pikale sügavale väljahingamisele, siis tekib vastupidine reaktsioon, toimub mahalaadimine ja rahunemine,” soovitab Rotenberg ja lisab, et inimesed ei tea või kipuvad unustama, kui suur jõud on tegelikult hingamisel.

Negatiivsust ja pinget on nii tööl kui eraelus sageli üsna palju. Oluline oskus on need hetked ära tabada ja nendest ise mitte nakatuda – teadlikult valida, kas lähed sellega kaasa või mitte. See, et teised kõrgendatud hääle ja emotsionaalsusega diskuteerivad, ei tähenda, et peaksid nendega liituma. Nakatumine on seotud sellega, kui palju reageeritakse automaatselt ja kui palju tehakse teadlikke valikuid oma emotsioonide, mõtete, käitumise kohta.

„Üks asi, mida ma teen pärast programmi teisiti, on kriitilistele olukordadele reageerimine ja nende lahendamine. Kõige tähtsam asi on iseenda kehaliste muutuste ära tundmine. Näiteks kui nõupidamisel tekib olukord, kus inimeste vahel on teema, mis tekitab palju emotsiooni, siis on oluline tunda ära see hetk, millal hingamine kiireneb ja muutub pinnapealseks. Sellele järgneb enamasti ärevuse või stressi tunne kehas. Siis tuleb teha esimene teadlik samm, et sa ei lähe sellega kaasa.”

Sellised situatsioonid raiskavad mõttetult energiat ning selle vältimiseks tuleks oma peas astuda samm tagasi ja lülitada ennast ümber vaatleja positsioonile – analüüsida, mida ja miks tuntakse, milline on hingamine, kas kõik need emotsioonid on vajalikud. See tähendab, et kogu asja taustal on käimas eneseanalüüs, mis aitab hoida pea selge ja mitte kaasa minna teiste emotsionaalsusega.

„Annan kiire hinnangu olukorrale, enda enesetundele ja viin tähelepanu sügavale hingamisele. Selleks ajaks, kui kõik teised on ennast üles kütnud ja pingesse läinud, olen mina rahunenud. Mõne minutiga suudan hingamisharjutusega oma ärevuse vaigistada, seejärel olukorda adekvaatselt hinnata, kaaluda alternatiivseid lahendusi ja selge peaga käitumist valida või otsuseid vastu võtta,” sõnab Rotenberg.

Raskete päevade või nädalatega toime tulemiseks on Rotenbergil üks tajuharjutus, millega ta päeva lõpetab. Enne magamaminekut võtab ta pool tundi oma pea tühjendamiseks. Ta suunab tähelepanu sügavale hingamisele ja jälgib oma mõtteid. „Ma analüüsin kiiresti, kust ja miks see mõte tuli, ning püüan siis selle vabaks lasta. See on raske, korraks läheb pea tühjaks ja siis tuleb muidugi uus mõte, aga nii ma nendega tegelen,” kirjeldab ta.

Sellisel moel pea tühjendamine ja hingamine aitavad saavutada väga tugeva füüsilise ja vaimse lõõgastuse, eriti kui seda teha päevade kaupa korduvalt. See tehnika aitab kaasa avara taju tekkele, tänu millele on kergem võtta vaatleja positsiooni ja lõppkokkuvõttes teha vähem impulsiivseid otsuseid.

Tal on ka teine harjutus päeva lõpetamiseks. „Ma mõtlen päeva peale tagasi ja proovin leida, mis olid need üks kuni kolm asja, mis läksid hästi, või hoopis üks kuni kolm asja, mida ma õppisin. Mõnikord on nii, et kui päev on olnud raske ja negatiivne, siis analüüsimine selles võtmes, et mida ma nendest olukordadest õppisin, aitab muuta päeva positiivseks.” Selline mõtteharjutus aitab päeva hea tundega lõpetada ja loob eelduse, et ärkad ka järgmisel päeval kergemini ja parema tundega.