Kes vastutab meie vaimse tervise eest?

Vaimsest tervisest on oluline rääkida seetõttu, et see moodustab väga olulise osa inimese terviklikkusest ja mõjutab füüsilist tervist rohkem, kui oskame arvata. Paraku ei ole see tavapärane, et inimesed oma vaimse tervise ehk sotsiaalse ja psühholoogilise heaolu peale palju mõtleksid.

Samas peame tõdema, et depressioonist, ärevushäiretest, keskendumisraskustest on saanud meie sagedased kaaslased ja eelkõige seetõttu, et me ei pööra oma vaimsele tervisele piisavalt tähelepanu. Mainitud probleemid on selle tagajärg. Kui aga tagajärg on käes ehk keha ei jaksa enam, on ainuke võimalus ennast ravida. Selleks, et ennetada tõsiseid vaimseid probleeme, tuleks oma mõtteviisi muuta ja suhtuda oma vaimsesse tervisesse samamoodi nagu füüsilisse.

See, et tööandjal on kohustus tegeleda oma töötajate psühhosotsiaalsete ohuteguritega, on väga loogiline, sest suure osa ärkveloleku ajast viibib inimene ju tööl ja väga suur osa pingeid ning sellega kaasnevaid nii vaimseid kui ka füüsilisi probleeme tekivad just tööl olles.

Tööandja on see, kes saab õpetada töötajad oma vaimse tervise eest hoolitsema, pakkudes neile näiteks ettevõtte kulul võimalust spetsialistiga rääkida ja konsulteerida, kui selleks vajadus tekib. Kõik see peaks aitama inimestel mõista, et vaimse tervisega tegelemine on igati aktsepteeritud ja seda soovitab ka tööandja. Edumeelsed ettevõtted seda ka juba teevad ja julgen uskuda, et see on tulevikus edukale ettevõttele tavapärane, et lisaks füüsilistele treeningutele toetatakse ka inimeste vaimset tervist.

Peale selle, et inimestele antakse võimalus oma vaimse heaoluga tegeleda, on sellest vaja ka rääkida – anda teavet, miks tekib pinge ning sellele järgnev stress ja ärevus. Inimesed on erinevad ning reageerivad pingelistele olukordadele ja stressile erinevalt, samas toimib mehhanism, kus aju signaalist toodetakse kehale vajalikke hormoone, kõigile ühtemoodi.

Erinevad pinged on ka erinevatel vanuserühmadel. Noored, kes seisavad paljude valikute ees ja on tugevalt mõjutatud sotsiaalmeediast, võivad ennast kergesti ära kaotada. Kui perekonnas pole lähedasi suhteid või vanemad ei oska nõu anda, võivad tõsised pinged ja stress tekkida ainuüksi siis, kui proovitakse olla keegi teine ehk keegi, keda sotsiaalmeedia tunnustab.

Elus juba midagi saavutanud inimesed võivad sageli jääda mugavustsooni. Kõik on justkui korras, aga silm enam ei sära ja erilist motivatsiooni hommikul tööle minna ka pole. Ka see on vaimse tervise eest hoolitsemine, kui mõtled või pead nõu, kuidas saaks oma elu huvitavamaks muuta, et ennast teostada ja sellest rõõmu tunda.

Väga positiivne signaal vaimse tervisega tegelemisel oleks kindlasti see, kui asjakohastel loengutel, seminaridel ja töötubades osaleksid ka juhid. Esiteks selleks, et anda eeskuju ja teiseks seetõttu, et ka nende tervis vajab tähelepanu.

Vaimset tervist mõjutavad iga päev paljud tegurid, mis panevad inimesi end halvasti tundma ja vähendavad töövõimekust ning efektiivsust. Näiteks kui juht on liiga kontrolliv või kui pole võimalust oma aega planeerida. Kui me ei tunne sotsiaalset kuuluvust, puudub vajalik tugi ja positiivne tagasiside või üldse tagasiside. Kui eesmärgid on segased ja ajaline surve väga suur. Mulle näib, et tänapäevases töökeskkonnas on see kõik üsna tavapärane ja võrdsustunud normaalsusega. Kui psühholoogide ja psühhiaatrite juurde kuudepikkuseid järjekordi poleks ja inimesed ennast enam-vähem normaalselt tunneksid, võiks seda ehk kohanemiseks nimetada, aga praegune olukord viitab vastupidisele.

Kuidas ennast siis ise aidata, kui välisele toetusele suurt loota ei saa? Kas jäädagi kurtma, et mind ei mõisteta ega toetata ja tunda pidevat hirmu keerulise ülemuse ees? Või teadvustad endale olukorda ja otsustad, MIKS ma midagi teen, ja kui ennast hästi ei tunne, siis KUIDAS saaks teisiti? Kui jääd hätta ega leia vastuseid selle kohta, kuidas teisiti tegutseda, siis on oluline mõtteid põrgatada, olgu kuulajaks siis psühholoog või coach.