Iseseisev otsustuspädevus tuli, et minna

Pärast pinevaid arutelusid ja ilmekaid näiteid jõuti valitsuses üksmeelele töötajate iseseisvuses, õigemini selle puudumises. Vananeva elanikkonnaga riigis nagu Eesti pärineb suur osa tööjõust nõukogude perioodist. Iseenesest pole selles midagi halba, nõukogude perioodi kaader on ontlik, tugeva tervisega ja rabab tööd teha nagu loom. Küll aga on sel loomal peas silmaklapid, mis takistavad tal laia pildi nägemist, ja mingit iseseisvust sealt loota ei maksa. Nõukogude inimene teeb meelsasti, mida talle öeldakse, ent satub kergesti ärevusse, kui peab äkitselt oma peaga mõtlema hakkama. Pole ta ju harjunud, et tema arvamust küsitakse, otsused on alati tulnud ülevalt poolt ja kuuluvad vaidlematult täitmisele.

Teab mis iseseisvat otsustusvõimet pole loota ka viimasel kolmel kümnendil ilmavalgust näinud tööjõult. Nende eest on alati ema otsuseid teinud, õieti teinud ka kõike muud. Teenindavas sektoris, eriti toitlustuses, neid rakendada ei saa, kuna neil on keeruline lõigata saiagi lahti ilma end vigastamata, kuivõrd kauplustes on müügil vaid viilutatud sai või on ema selle varem ära viilutanud. Samuti satuvad nad segadusse, kui peavad nt muna keetma, ent puudub munakell. Võrdlemisi keeruline on neil ka iseseisvalt töökohale jõuda, kuna kuni ülikooli lõpuni tegeles igapäevase logistikaga samuti ema. Selle kontingendi puhul võiks olla alternatiivseks võimaluseks palgatagi nad tööle koos emadega, kellega siis iseseisvas otsustuspädevuses kokku leppida – ema saab kaalukad otsused ise vastu võtta.

Samas on seda mõnel pool katsetatud ja on selgunud, et emad kipuvad otsuseid tegema siiski põhjendamatult oma laste kasuks. Ühe suurettevõtte juhi sõnul on ta korduvalt pidanud lahendama olukordi, kus töötaja tuleb pärast kahenädalast n-ö levist väljas olekut tööle ema kirjutatud tõendiga "Puudus tervislikel põhjustel". Samuti on teada juhtumitest, kus aktiivne ema on töötaja eest kogu töö ära teinud, viimane lebab aga samal ajal kodus voodis ja vaatab Netflixist sarju, kuna ema sõnul ta ongi selline õrnake ning liiga suur töökoormus muudab ta pahuraks ja viib kergesti stressi.

Varem üht perifeeria valda juhtinud valitsuse liige süüdistas aga kolleege sootuks liigses (pea)linnakesksuses ja soovitas vaadata, mis toimub kaugemal. Osas valdades võib ühe käe sõrmedel üles lugeda töötajaid, kes suudavad ise seista pärast kolmapäeva, veelgi vähem on neid, kes on võimelised ise seisma pärast reede õhtut. Rääkida selles valguses iseseisvusest või ülepea mingisugusest otsustusvõimest, toob kasu asemel kaasa nii palju segadust, et selle klaarimisele pärast nädalavahetust kulukski nädala esimene pool, misjärel võiks hakata taas uusi ja veelgi huvitavamaid otsuseid ootama. Pikas perspektiivis polevat see valitsuse liikme sõnul kuigi jätkusuutlik.

Ülaltoodut arvesse võttes otsustas valitsus kaotada töölepingu seadusest iseseisva otsustuspädevuse mõiste ning luua asemele pigem süüdimatu kritiseerija, ontliku hädaldaja ja eesrindliku parastaja mõisted.