Kuidas koostada kaugtöö kokkulepet?

Iga organisatsioon ja nende tööviisid on unikaalsed. Seega on keeruline öelda, mis teemad tuleks täpselt kirja panna. Paljude asutuste ja ettevõtete tippjuhide ning personalijuhtidega vesteldes on selge, et mõned teemad on siiski küllaltki universaalsed.

Kaugtöö määratlus – mida tähendab kaugtöö meie jaoks? Mis viisidel ja millistest kohtadest võib kaugtööd teha? Kas üldse ja kui palju peab viibima ettevõttes kohapeal? Millistel tingimustel võivad töötaja ja tööandja kaugtöö tegemise lõpetada?

Tööaja korraldus – kas on kindlaks määratud töö tegemise kellaajad ja kuidas jälgitakse neist kinnipidamist? Millal on sobiv ennast tööst välja lülitada ja kas on tarvis üksteist sellest kuidagi teavitada?

Kommunikatsioonireeglid – mis kanalites toimub milline suhtlus? Kui kiiresti peab erinevat tüüpi sõnumitele vastama? Kus ja kuidas jagatakse tööalaseid dokumente?

Tööülesannete andmine ja täitmise kontrollimine – kuidas ja kui sageli toimub tööülesannete kooskõlastamine? Kuidas raporteeritakse tulemustest?

Küberturvalisuse ja andmekaitse nõuded – suurenenud digikanalite kasutamise korral tasub juhendada töötajaid elementaarse andmeturbe ja küberhügieeni puhul. Käsitleda võiks ka töötajate õigust privaatsusele.

Töövahendite kasutamise kord – milliseid töövahendeid ja mis tingimustel saab töötaja kaugtööl olles kasutada? Kuidas tagab töötaja tööandja vara säilimise? Kuidas saab töötaja vajadusel IT- alast abi?

Kaugtööga kaasnevate kulude hüvitamine – kas ja mil määral hüvitab tööandja kaugtöö tegemisega seonduvad kulud?

Kaugtöötaja töötervishoid ja -ohutus – kuidas töötaja ja tööandja saavad koostöös hinnata võimalikke kaugtööga kaasnevaid riske tervisele ja ohutusele? Milline on kummagi poole vasutus riskide maandamisel? Jaga töötajaga juhendeid võimalike riskide leevendamiseks.

Paljude personalijuhtide töölaual on uudsed küsimused selle kohta, kuidas muutunud töökeskkonnas veenduda, et töötajad on terved ja õnnelikud. Eesti seadused ei ole praegu veel kiiretele ühiskondlikele muutustele järele jõudnud. Mõned suuniseid võib töötervishoiu ja tööohutuse teemal siiski leida.

Sotsiaalministeeriumi, Tööinspektsiooni, Terviseameti ja Tervise Arengu Instituudi parimat ekspertiisi koondavasse portaali Tööelu on kirja pannud soovituslik juhendmaterjal, mis selgitab ohutuse tagamist kaugtöö korral. See juhend ütleb üheselt, et nii nagu kontoripõhise töö puhul, nii peab tööandja ka kaugtöö korral koostama töökeskkonna riskianalüüsi, mis lähtub konkreetse töö iseloomust. Töötaja ja tööandja koostöös analüüsitakse kõiki kaugtöökohtade ja töövahendite kasutamise ning töökorraldusega seotud riske. Portaalist leiab ka riskide hindamise näidise kaugtöö korral. Samuti peab tööandja korraldama kaugtöötajale tervisekontrolli sarnaselt teiste töötajatega.

Kaugtööl on sageli suurimaks riskiteguriteks istuv töö arvutiga. See tähendab, et tööandja kohustus on koostada inimkeelne juhend ja jagada näpunäiteid, kuidas seada sisse ergonoomiline töökeskkond. Tööandja võiks ka leppida töötajaga kokku, millist tuge ettevõte selleks pakub. Inimeste kodukontorisse saatmisest ei tohi saada pelgalt säästumeede.

Kaalukateks terviseriskideks võivad osutuda ka psühhosotsiaalsed ohutegurid. Need on töökorralduse, juhtimise ja töökeskkonna sotsiaalse konteksti aspektid, mis võivad tekitada töötajale psühholoogilist kahju ja rikkuda vaimset tervist. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 91 kirjeldab selliste ohuteguritena õnnetus- või vägivallaohuga töid, ebavõrdset kohtlemist, kiusamist ja ahistamist tööl, töötaja võimetele mittevastavat tööd, pikaajalist üksinda töötamist, monotoonset tööd ning teisi tööstressi allikaid. Tööandja kohustus on vaadelda neid riske kaugtöö seisukohast ja astuda ennetuseks vajalikke samme.

Kaugtöötajad peavad meeles pidama, et neil on ka isiklik vastutus oma tervise ja ohutuse eest. Neil on kohustus teha tööandjaga koostööd riskide hindamisel, tutvuda tööandja jagatud juhenditega ning üldiselt käituda mõistlikult.

Allikas: Evelin Andrespoki blogi