Hea juht peaks ka ennast juhtida oskama

Tulemuste n-ö kojutoomiseks juht ametisse võetakse. Me võime diskuteerida ja filosofeerida, et juhi põhiülesanne ei ole tulemuste saavutamine, vaid töö inimestega vms, aga kokkuvõttes ei ole kasu juhist, keda küll kõik tema töötajad fännavad ning igal aastal Aasta parimaks juhiks valivad, aga tema osakonna tulemused ei ole ootuspärased. Seega töö tulemuste nimel on iga juhi esmane töösuund.

Probleem tekib hetkel, kui juht tunneb tulemuste nimel pingutades, et ta teeb seda üksi. See tähendab, et meeskonna edu ja tulemused paistavad olevat ainult juhi enda mure. Kõik tema töötajad käivad lihtsalt tööl oma tööd tegemas ehk nende fookus ei ole suunatud ülespoole – juhi ning meeskonna aitamisele, vaid ainult allapoole iseenda aitamisele.

Juht jääb oma töös üksi, kui ta ei teadvusta inimeste mõõdet oma töös. Kahjuks kohtan tihti olukordi, kus näiteks juhtimiskoolitusel osalenud juhid järelkohtumisele ei tule, põhjendades seda vajadusega päris tööd teha. Siin see lõks ongi – kui töötajad tunnevad, et juht peab tööks ainult tööd Exceli, tulemuste, klientide, tähtaegade, eelarve, käibe ning kasumiga, mitte aga meeskonna ja inimestega, kaob nendelgi huvi sellise juhi nimel pingutada – nende tähelepanu nihkub lihtsalt oma töö tegemisele.

Juht, kes küll teadvustab oma tööna nii tulemusi kui inimesi, aga ei tunne sügavuti iseennast, võib ikkagi pikas perioodis vähem edukas olla juhist, kes lisaks protsesside ja teiste inimeste juhtimisele ka iseendaga hästi toime tuleb. See osa juhi tööst puudutab eelkõige iseenda kui inimese tundmaõppimist, eneseregulatsiooni ning oma mõtete, meeleolude ja hoiakute juhtimist.

Igale eespool nimetatud juhtimise suunale oma olemas oma tööriistad ja mudelid. Kõige rohkem on neid välja töötatud tulemuste juhtimisele. Siin vallas on kõik juhid usutavasti kuulnud küll kõiksugu tulemuskaartidest ja muudest meetoditest, mis aitavad juhil hoida silma peal sellel, kuidas tööga (loe: eesmärkidega) läheb.

Missugune mudel aitaks juhil fookusesse võtta iseennast? Mina nimetan seda mudelit holistiliseks enesejuhtimise mudeliks, mis ei käsitle inimest pelgalt bioloogilise masinana, vaid tervikliku ning ülimalt võimsa ja intelligentse olendina, kelle edu ei sõltu niivõrd välistest tingimustest ja keskkonnast, vaid sellest, kui hästi inimene ennast seespidiselt tunneb.

Paljude juhtide jaoks tekitab juba sõnaühend “emotsionaalne intelligentsus” küsimusi, rääkimata selle seostamisest juhtimisega. “Kuidas see aitab mul kiiremini eesmärke saavutada?” on paljud juhid mult küsinud. “Aitab küll, jah!” olen nendele alati vastanud.

Eneseteadlik ehk enesega heas kontaktis olev ja ennast objektiivselt kõrvalt nägev juht ei tunne ennast mitte ainult bioloogilise masinana, vaid erinevatest nähtustest koosneva tervikliku olendina. Kõiki neid nähtusi on võimalik ühelt poolt selgelt üksteisest eristada, teisalt ka vähemal või rohkemal määral juhtida (kontrollida). Et aga selleni jõuda, on esmalt vaja enesest teadlikumaks saada, sest tavaliselt oleme teadlikud ainult sellest, mis toimub meie ümber, mitte sellest, mis toimub meie sees. Kuni me oleme kogu vastutuse enda käitumise, enesetunde ja tulemuste eest delegeerinud välisele keskkonnale, oleme ohvrid. Eneseteadlik inimene võtab kontrolli enda kätte tagasi – ta ei püüa mõista mitte ainult seda, mis toimub tema ümber, vaid ka seda, mis toimub tema sees.

Käitumise juhtimine tähendab eelkõige oma füüsilise keha juhtimist. See aga ei ole kunagi sõltumatu, sest füüsilist keha mõjutavad tugevasti sissekujunenud harjumused ja emotsioonidest tekkiv automatism.

Emotsioonid annavad meile elujõu, vitaalsuse. Füüsiline keha ei saa ise midagi teha, see vajab kütust. Parem käsi ei otsusta kunagi, et peaks võtma külmikust jäätist. See on tunne, mis hetk enne jäätise võtmist tekib. Seetõttu on oluline olla teadlik, missugused emotsioonid meil on ning kuidas need meid käituma panevad – kas positiivselt või negatiivselt? Kas need panevad meid liikuma soovitud suunas või mitte?

Suur osa meie emotsioonidest on seotud meie mõtetega. Öeldakse, et kui tuju on paha, siis vaata, millest sa hetkel mõtled. Jah, mõned mõtted on vaja läbi mõelda ning sellest tulenevalt otsused langetada. Aga miks on vaja näiteks sama mõtet 1000 korda läbi mõelda? Kuid just seda me teeme – me elame kogu aeg minevikus ja tulevikus, käiates enda peas korduvalt samu mõtteid, millest paljud rikuvad meie tuju, mis omakorda takistab efektiivset ning arukat tegutsemist.

Ka mõtlemine ei ole iseseisev või sõltumatu, vaid paljuski seotud meie alateadvusega ning seal salvestunud uskumustega. Uskumusi võib käsitleda ka n-ö filtritena, läbi mille me maailma tajume. Kui me näeme elu roosades värvides, saadavad meid ka optimistlikud mõtted, mis panevad meid end hästi tundma ning annavad kütust tegutsemiseks. Kui prillid on pigem tumedat tooni, paistab kõik külm, hall ja mõttetu. See tekitab ka vastavaid mõtteid, mis omakorda käivitavad emotsioonid (tuju) ja kaob ka ära soov tegutseda ning proovida. Halvemal juhul võime jääda lausa lõksu – olla abitu ohver, sest kõik tundub nii lootusetu, et polegi mõtet üldse millegi uuega alustada.

Meie olemus on sügavaim paik meie sees, kus asub meie kõige sügavam arukus ja sügavaim rahu. See on seisund, kus me funktsioneerime kõige arukamalt, sest me ei ole uppunud oma tõekspidamistesse, mõtetesse, emotsioonidesse ning automaatsesse käitumisse. Need kõik on meil ju olemas, aga me oleme nende käest kontrolli enda kätte tagasi võtnud. See on seisund, kus meie uskumused, mõtted, tunded ja harjumused ei juhi meid, vaid me teadvustame nende mõju ja sealt tulenevaid impulsse ning oleme need muutnud enese jaoks tööriistadeks.

Ebateadlikud inimesed on aga nende nähtuste jaoks tööriistad, sest nad ei märka ega juhi, mida nad hetkel mõtlevad, kuidas nad asju näevad, kuidas end tunnevad ning mida sellest tulenevalt teevad. Loomulikult on kontrolli enda kätte võtmine teekond, millel libastumine on normaalne – näiteks soovimatute, häirivate ja sageli lausa destruktiivsete mõtete ning tunnetega kaasaminemine –, aga me saame siiski kiiresti jaole ning taastame kontrolli (tuleme teadvale teele uuesti).

Kumb juht oled sina – kas teadlik või ebateadlik juht? Jutt ei käi mitte sellest, kui teadlik sa oled oma valdkonnast või erinevatest juhtimisteooriatest, sest see kõik on väline, vaid sellest, kui teadlik sa oled sellest, mis toimub sinu sees? Kas sa märkad oma tõekspidamisi ja hoiakuid? Kas oled valmis osast neist loobuma? Kas sa märkad oma mõtteid ja suudad neid reguleerida – märgates negatiivseid, asendad need optimistlikega? Kas sa märkad oma meeleolusid, tujusid ning sellest tulenevat käitumist? Kas sind üldse huvitab see, kuidas ja kelle peal sa oma tujud välja elad, olgu selleks siis rahulolematus, viha, pettumus või hirmud?

Olla teadlik juht ei tähenda eitada tulemuste saavutamist. Olla teadlik juht tähendab juhtida tulemusi, alustades iseendast. Seda mitte ainult kontoris, vaid ka kodus ja puhkehetkel. Just seda kutsungi sind suveks enesega kaasa võtma – ära ole robot, vaid inimene. Päris inimene, homo sapiens, kes on teadlik mitte ainult sellest, mis toimub tema ümber, et siis ohtudega toime tulla ja üha rohkem naudinguid kogeda, vaid teadlik ka iseendast ja sellest, kuidas tema sisemaailm tema välismaailma mõjutab.