Väärt õpe kannab vilja – ka keevituses

Pärast Hansavesti Koolituskeskuse keevituskursuse lõpetamist 2021. aasta lõpul leidis Kirke töökoha Rootsis Kiruna kaevanduses, kus kaevandatakse rauamaaki. Tööle pääsemiseks tutvus ta ühepäevasel veebikursusel tööeesmärkidega ja ohutusnõuetega ning vastas testküsimustele.

„Tavalistes töökodades võib keegi vahel läbi astuda midagi küsima, kuid kaevandusse lubatakse vaid need inimesed, kes on läbinud koolitused ja saanud loa. Eraldi oli välja toodud, et naistöötajaid ei tohi alavääristada. Enda kollektiivis olin ma ainus naine, aga kogu kaevanduses töötas naisi päris palju,“ meenutab Kirke. Kaevandustöö oli naistele kohandatud jõukohaseks, raskusi tõsteti laekraanade ja tõstukitega.

Kiruna kaevanduses tuli Kirkel teha peamiselt parandustöid. Kaevandusliine, piirdeid, sildu ja rakiseid korda seades tuli ette huvitavaid ootamatusi ja vahel oli vaja välja mõelda uusi lahendusi olemasolevate materjalide põhjal. „Rootslased peavad rutakalt töötegemist pigem sahmimiseks, et inimene ei saa aru, mida ta teeb.“ Rahulik ja läbimõeldud tööstiil oli Kirkele meelepärane ja tema tööga jäädi rahule.

Tööpäevad olid kaevanduses 12-tunnised ja hiljemalt kümne päeva järel tuli kindlasti võtta vaba päev. Pauside kestvus oli teada, paarilisega lepiti lihtsalt kokku, millal puhata või lõunatada. Tähtajad olid paindlikud ja maksti korralikku tunnitasu. Kaugemalt pärit töötajad olid Kirunas kohal kaks nädalat ja järgmised kaks nädalat veedeti kodumaal. Eesti numbritega autosid nägi Kirke kaevanduslinnas üsna tihti. Kirke vend töötab samuti Kiruna kaevanduses ja tema korter asub töökoha lähedal. Tööplaane pidades neiu juba teadis, et venna juures elades on hommikune äratus pool kuus ning vabal ajal saab käia koos jalutamas ja väljas söömas või valmistatakse toitu kodus.

Kaevanduses anti töötajaile kaks vahetust tööriideid, neid oli võimalik pesta kohapeal pesumasinates. Samuti olid töötajate jaoks olemas saunad. Tihti aga liikusid inimesed linnas ringi tahmase näoga ja kaevandusriietes või siis suusapükstes. Vahel mindi otse kaevandusest linna söögikohta lõunatama. „Siis oled näost täiesti must, kuid keegi ei vaata sellise pilguga, et miks sa pole ennast pesnud,“ selgitab neiu naeratades.

Kiruna linn on ilus oma väikeste hoonete ja kitsaste tänavatega. Sealsed inimesed käivad kalastamas ja veedavad aega suusamäel või kinos. „Mootorsaanidega sõideti ka tavaliikluses, mis tundus algul harjumatu,“ meenutab Kirke. Varem ta oletas, et Rootsis on inimesed avatumad kui Eestis, kuid see ei pidanud paika. Tööl suhtles ta põhiliselt oma paarimehega ja ülemusega tööasjus. „Rootslased oskavad kõik inglise keelt, kuid pigem küsiti minu kohta mu paarimehelt, aga minuga otse rääkima eriti ei tuldud.“

Muheledes lisab neiu: „Kirunas oleks ettevõtlikel naisterahvastel rohkelt suhtlust, sest vallalisi mehi elab linnas palju, kuid nad on väga tagasihoidlikud.“ Töötamine Rootsis oli Kirkele väga huvitav ja hariv keskkonnavahetus. Algne plaan oli töötada kaevanduses pikemalt, kuid 2022. aasta kevadel ärevate maailmasündmuste taustal soovis neiul olla kodukohale lähemal.

Eestis otsitakse keevitajaid erinevates asukohtades üle kogu riigi, tööle vajatakse nii naisi kui mehi. Tuttavatelt kuulis Kirke Pärnu linnas asuvast ettevõttest, kus valmistatakse alumiiniumdetaile ja toodangut Rootsi meditsiinitööstusele. Algul läks ta tasuta proovima, kas tema oskustega keevitajat üldse vajatakse. Neiu töötamist jälgiti mõned päevad, siis öeldi tunnustavalt: „Aga ta keevitabki!“ ja pakuti palgalist töökohta. Ülemuse sõnul läksid meestel seljad sirgu ja hääled tasakaalukamaks, kui kollektiivi tuli naine.

„Töönädal on meil 5-päevane, alustame kell 8 ja lõpetame kell 16.30. Raadio mängib taustal või kuulatakse kõrvaklappidest saateid, puhkepause peetakse kindlatel aegadel. Hommikul kohale minnes ma lülitan masina tööle, keeran gaasi lahti ja hakkan tegema pooleliolevat tööd. Vajadusel küsin uue ülesande ja vahel me selgitame jooniseid.“ Väga erinevad tööülesanded on huvitavad ja Kirkele meeldib personaalne suhtlemisviis selles paarikümne inimesega ettevõttes.

Algul Kirke pelgas veidi, et ta ei ole jõu poolest meeskeevitajaga võrdne, kuid töötajad abistavad vajadusel üksteist. „Suuremate detailide tõstmisel tulevad töökaaslased appi ja keevitusraami pöörata ma suudan ise – nuputan ja vahel lihtsalt hüppan lauale raami nihutama.“ Naiskeevitajale leitakse ülesandeid, mis ei ole füüsiliselt väga rasked. Vahel jätkub väiksemaid töid mitmeks nädalaks ja abi on tarvis vaid keevitusgaasi ballooni vahetamisel. Töökaaslastel läheb neiu abi vaja siis, kui on vaja keevitusdetaile paigal hoida või mõõta.

Naised ja neiud on Kirkelt küsinud, kas keevitaja töös on vaja matemaatikat, tehnilist mõtlemist ja füüsilist jõudu. Samuti tuntakse huvi, kas ta kavatseb peagi jätkata haridusteed kõrgkoolis, sest gümnaasiumi lõpetamine kulges väga edukalt. „Olen vastanud, et mu töö ei ole keeruline. Ülikoolierialasid ma olen juba proovinud ja sel teemal pikemalt ei arutle. Keevitaja amet mulle sobib ja praegu ma seda ei kavatse muuta. Võib-olla mõnel pool on keevitamistöö rutiinne, aga mina olen juhtunud kohtadesse, kus pidevalt toimub midagi uut.“ Kirkele pakub suurt rahulolu vaba kohalolutunne, mis tekib keevitades.

Hansavest Koolituskeskuses omandatud keevitusoskused ja sertifikaadid avavad Kirkele tööuksi. Kaevanduses tuli põhiliselt teha elektroodkeevitust, võeti aparaat kaasa ja mindi vajalikku kohta parandustöid tegema. Maapealsetes töökodades kasutati poolautomaatkeevitust ja valminud rakised viidi alla kaevandusse. Eestis on Kirke põhiliselt tegelenud TIG-keevitusega, mida kasutatakse õhema materjali ja korrektse välimusega toodete puhul.

„Ma omandasin töövõtted õigesti, sest Kristjan, Mart, Egon ja Anton koolitavad Hansavestis õppureid väga pühendunult. Olen selle eest väga tänulik! Rootsis sain kogemusi juurde ka oma paariliselt, kelle nimi on samuti Anton.“ Kirke loodab, et nimekaimudelt õppimine toob talle head tööõnne. Järgmisena on neiul plaanis omandada alt üles keevituse, torukeevituse ja TIG-keevituse sertifikaadid.

Kirke unistus on täiendada oma keevitaja erioskusi Alabama õppeasutuses. Tore oleks leida inimene, kellega koos reisida Ameerikasse ja elada paar kuud sealset elu. „Erialakursused on hea stiimul, et koguda raha unistuse elluviimiseks,“ räägib ta. Lähiajal on plaanis pikem reisipuhkus ja soov on leida endale maakodu, mis asuks töökohale lähemal. „Hetkel on mu peamiseks hobiks jalgratta- ja tsiklisõit. Liigun palju looduses, suhtlen oma perega ja mul on väike kassipoeg, kes püüab palju tähelepanu.“