Kellel on õigus puhata? Ja kellel ei ole?

Tänapäeval ei saa suured ettevõtted endale kollektiivpuhkusi lubada. Ent kus üks absurdsus ära kaob, seal asub teine kohe asemele. Seaduse järgi koostatakse puhkusegraafikuid esimeses kvartalis. Luksust endale sobival ajal puhata naudivad Eestis vaid loetletud inimesed:

- naised vahetult enne ja pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vahetult pärast lapsehoolduspuhkust;

- mehed vahetult pärast lapsehoolduspuhkust või naise rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal;

- vanem, kes kasvatab kuni seitsmeaastast last;

- vanem, kes kasvatab seitsme- kuni kümneaastast last, lapse koolivaheajal;

- koolikohustuslik alaealine koolivaheajal.

Teised puhkavad siis, kui see tööandjale või kolleegidele sobib. Kui sul lapsi pole, lajatab seadus puhkuse ajal, mis sulle ei sobi.

Aga mis saab siis, kui tunned end väsinuna? Äkki oleks just siis mõistlik puhata? Lülitad end korraks välja ja taastud veidi, et siis veel paremini tööd teha. Miskipärast kipume arvama, et puhkus peab olema planeeritud korra, äärmisel juhul kaks korda aastas. Inimesed on aga erinevad – miks kõik ühtemoodi puhkama peavad? Enamgi veel – füüsilise töö tegijatel on vaimset tööd tegevate inimestega samad puhkusereeglid. Ometi on tööde iseloom väga erinev ja eeldab väga erinevat taastumist.

Loomulikult ei saa omaaegse Leegi kombel töötajaid päevapealt puhkama saata. Taolise praktika käigus ei kannataks ainult suitsumehed: suvalises ettevõttes võib suure tellimuse tähtaeg ukse ees olla ning töötajaid on vaja kohal hoida. Ometi saab ja tulebki kõike kolleegidega arutada. Seda enam, et võimalusi inimestele vastu tulla on rohkem, kui neid hetkel kasutatakse. Eriti olukorras, kus enamik puhkusi on vähemalt kuu aega ette teada. See annab võimaluse tööd planeerida, asendajaid leida ja nõnda edasi. Väsinud töötaja on nimelt väga ebaproduktiivne töötaja.

Üks mu sõber töötab kahesaja töötajaga logistikaettevõttes ning seal kehtib karm puhkusegraafik. Sa pead juba jaanuaris teadma, millal puhata tahad. Sel aastal öeldi mu sõbrale, kel lapsi pole, et tema ainus puhkusevõimalus saabub oktoobris. Lastega inimesed tahavad ju suvel puhata. Mu sõber oli aga plaaninud augustis Kanadasse minna. Tema ängi võib üsna hästi ette kujutada: sul on kaks varianti – vahetad suurest vihast tööandjat või jääd tööle, aga hakkad meelega nõutud miinimumi piiril tiksuma. Kui sulle vastu ei tulda, siis miks peaksid sina seda tegema?

Seadused on vajalikud asjad. Ent tänapäevases ettevõttes ei saa ega tohigi puhkusi planeerides ainult seadusest lähtuda. Kui tahad, et su ettevõte tõhusalt toimiks, vajad häid ja tõhusaid töötajaid. Neid saab aga paraku vaid siis, kui inimese puhkusevajadusi hoolega silmas pidada.