Iga väiksemgi vaimne ja füüsiline trauma jätab oma jälje. Kui proovime traumaatilisi mälestusi lihtsalt alla suruda ja unustada, võime kõige tühisema päästiku peale plahvatada, täiesti ebaratsionaalselt käituda või siis parimat soovides ikka ja jälle sama reha otsa astuda. Miks see nii on? Mis meiega juhtub, kui keegi vajutab traumapäästikule?