9 naljakat juhtumist värbajate praktikast

See võib olla tingitud põhitegevusega mitteseotud personali sissevooluga teistest harudest ja nõutud valdkondade spetsialistide puudumisega. Abipersonal satub tihti kurioossetesse olukordadesse. Juhatus tavaliselt selliste probleemidega kokku ei puudu.

Vaatamata sellele on kurioossete hetkede hulk värbamisprotsessis viimastel aastatel märgatavalt vähenenud. Töötajad on vestlusel üha teadlikumad ning õpivad kiiresti kätte ärisuhete standardid, suhtlevad tööandjatega efektiivselt ja professionaalselt. Kandidaadid valmistuvad tööotsinguks hoolikamalt, otsivad infot internetist ja raamatutest, käivad erinevatel koolitustel ja seminaridel.

Paljud värbamisagentuurid juhendavad tööandjaid ka selle koha pealt, kuidas CV-d koostada, vestlusel käituda, õigesti isiklikele ja kompromiteerivatele küsimustele vastata.bParadoksaalsed olukorrad vestlustel leiavad enamasti aset värbamisagentuuride töötajate silme all. Värbajad näevad hulgaliselt naljakaid juhtumeid, kuivõrd on omamoodi filtrid, kes kandidaate sõeluvad.

Oma praktikas olen kokku puutunud paljude ebatavaliste olukordadega. Toon paar naljakat näidet elust enesest.

1. Vestlus on omamoodi eksam ja test. Just seetõttu närveerivad vestluse ajal pea kõik kandidaadid. Samuti on süüdi ebastandardsed olukorrad, kus inimesed ei suuda alati adekvaatselt käituda. Näiteks soovis noor kandidaat pärast pikka ja keerulist vestlust teada, millisesse ettevõttesse ta kandideeris.

2. Inimene tuli mitmele vestlusele ühte ja samasse ettevõttesse ja seda mitte põhjusel, et tahtis seal töötada, vaid et saada vestluse kogemus, nii-öelda praktika mõttes.

3. Meenub olukord, kus vestlusele tulnud kandidaat ärritus vaid seetõttu, et tema ootusi olevat petetud.

4. Telefoniintervjuu ajal jäi tal juhatajast mulje kui soliidsest, veidi üle keskealisest mehest. Kui ta vestlusele tuli, kohtus ta aga valdkonna juhatajaga – 25-aastase teksades ja sviitris noormehega. Kandidaat oli nii hämmingus, et purskas välja: „Te ei saa ju juhataja olla.“

5. On juhtunud ka nii, et kandidaat alustab vestlust sõnadega: „Ma kuulsin, et see ettevõte maksab hästi. Kui seal mingil ametikohal töötan, kui palju ma palka saan?“

6. Ühe vestluse lõpupoole esitati kandidaadile küsimus: „Miks te valisite just meie ettevõtte ja miks arvate, et peaksime teid tööle võtma?“. Kandidaat oli üsna üllatunud ja vastas pärast kaheminutilist pausi: „Noh, kui te ei taha, siis ärge võtke.“

7. Veel üks olukord jättis kustumatu mulje. Tööotsija kutsuti vestlusele. Kui hakati arutama eelmisi töökohti, saadi vastuseks: „Ma ei töötanud seal!“ Tuli välja, et ta oli koostanud oma CV internetist leitud CV põhjal ning unustanud sealse töökogemuse ära kustutada.

8. Kui töötasin tööstuses, juhtus sageli, et täiemõistuslikud inimesed tulid vestlusele koos ema või isaga. Vahel nad suisa nõudsid, et vanemad vestlusest osa võtaksid. (Loe selle kohta lähemalt SIIT!)

9. Ükskord tuli vestlusele kandidaat, kes kandideeris minu alluvuses olevale ametikohale. Kuna otsisin inimest oma ettevõttesse, siis üritasin teda võimalikult täpselt hinnata. Kandidaat esitas ka mulle küsimusi. Hetkel, kui mul oli tema kohta juba positiivne arvamus kujunenud ja olin valmis ta tööle võtma, teatas ta äkitselt, et ei otsi tööd, vaid tuli, et hinnata mind ja hoopis mulle tööpakkumine teha. Mingeid läbirääkimisi me ei pidanud, aga lahkusime heade sõpradena.