Renditöötaja pole immigrant

Raadiosaates kommenteeriti ka sel hetkel üsna värskelt sündivat valitsuskoalitsiooni. „Ma arvan, et valitsuse lagunemise oht on olemas ja see võib realiseeruda veel enne nelja aastat,” ütles Mäki. Ta viitas mitmele EKRE poliitiku väljaütlemisele, mis võib saada punaseks rätikuks nii mõnelegi Keskerakonna või Isamaa võtmetegijale, kelle jaoks need väärtused on vastumeelt.

Saatejuhi viitele EKRE poolt tulnud signaalile, et nad ei usu ettevõtjaid, kes väidavad, et Eestist kohapealt töötajaid enam ei leia, vastas Mäki, et lihtne on midagi väita, aga kui hakata teema kohta sügavamalt uurima, siis tihti leitakse, et päris nii lihtne see asi ei ole.

„Eesti on selles mõttes heas olukorras, et siin on praegu kõigil soovijal võimalik tööd leida,” tõdes Mäki ja avaldas veendumust, et igas riigi sellist nullilähedast töötuse taset võimalik saavutada pole.

Ta nõustus, et see on mure, et kõik inimesed ei ole Eestis tööga hõivatud, aga siin on põhjuseks kas haigused või alkoholi- või narkoprobleemid. „Levinud on ka probleem, et töökohad ja inimesed asuvad eri valdades ja linnades ehk töö ja selle töö tegijad omavahel hästi ei kohtu.”

Töötajate suurt puudust iseloomustades tõi Mäki välja juhtumid, kus mõned rahvusvahelised ettevõtted ei anna tellimusi Eestis asuvatesse tootmisüksustesse, vaid need suunatakse mujale, sest on teada, et pole nende tegijaid. Mäki nõustus ka saatejuhiga, et kindlasti mõjutab see ka Eesti majanduskasvu ja seda mõistagi negatiivses suunas.

Mäki nõustus, et viie protsendi töötute hulgast hea tahtmise korral veel leiab töötajaid, ent see hulk ei ole kindlasti piisav, et katta Eesti ettevõtete hetkevajadus.

„Üksikuid inimesi leiab siit-sealt, aga inimesi, kes on täiesti ilma töökohata, aga kes veel sobiks mõnele kohale tööle, on kahjuks väga vähe,” tunnistas Mäki rasket tõde. „Kaks-kolm aastat tagasi leidsime töötajaid Eestist veel kõvasti paremini, ka tööstussektorisse. Meil on hetkel umbes 250 töökohta, kuhu inimesi otsime, aga järjest enam peame kliendile ütlema, et ei ole, lihtsalt ei leia.”

Uue valituse plaan teha renditööjõu toomine Eestisse keeruliseks või kallimaks jääb Mäkile mõistatuseks. „Ma ei saa aru, mis probleemi sellega üritatakse lahendada. Kui tahetakse piirata illegaalse tööjõu hulka Eestis, siis sellega olen nõus, aga tööjõu toomiseks vajalike maksude tõstmine just suurendab huvi tuua siia tööjõudu illegaalselt.” Mäki sõnas saates julgelt, et Eestis aetakse meelega segamini kaks erinevat asja: lühiajaline töötamine ja immigratsioon.

Küsimusele, miks ei võiks töötajaid tuua riiki kolmandate riikide asemel Euroopa Liidust, vastas Mäki, et esiteks on tööstussektoris vajadus erilise spetsiifikaga töötajate järele ning paraku on palgatase paljudes Euroopa Liidu riikides niivõrd kõrge, et ega siia tööle keegi ei soovi naljalt tullagi. „Väga tähtis asi on ka see, et isegi, kui prantslane või sakslane tuleks siia tehastesse tööle, siis nad ei saaks Eestis hakkama, sest nad ei räägi eesti ega vene keelt.”

Poolas näiteks on Mäki sõnul palgatase umbes sama, mis Eestis, ja sealgi on töötajaid puudu, ainsa vahega, et seal on poolteist miljonit ukrainlast juba tööl. „Kõne alla võiks tulla Euroopa Liidu riikidest veel Rumeenia, kust teatud hulk töötajaid juba Eestisse ka saabub, aga siin tuleb jälle probleem keeleküsimusega. Eestis saab tootmisüksuses hakkama eesti või vene keelega, kõrgemas üksuses ka inglise keelega, aga kahjuks sellised tehasetöötajaid ei oska ühtki neist keeltest, võib-olla vaid veidi inglise keelt.”

Kuna Finesta Baltic tegutseb ka mujal Baltikumis, oskab Mäki öelda midagi ka nende riikide tööjõu kohta. „Leedukad ei taha kindlasti siia tulla, sest neil on Poola ja Saksamaa lähedal ning pigem vaatavad sinna. Lätist on võimalik midagi leida, aga palgavahe pole nii suur, et Eesti oleks sealsetele töötajatele atraktiivne.”

Mitu aastat pole Mäki sõnul enam tõsi ka see, et eestlased läheksid massiliselt Soome või ka Rootsi tööle parema palga pärast. „Palgavahe Soomega on endiselt suur, aga mitte enam nii suur, et see oleks atraktiivne paljude jaoks, kes varem tahtsid Soome tööle saada,” tõdes Mäki.

Ka eestlate Soomest ja mujalt välisriikidest tagasi meelitamise osas ei ole Mäki väga optimistlik. Nende inimeste jaoks, kes on välisriigis juba aastaid või isegi aastakümneid elanud ja töötanud ning kellel on seal ka sõbrad, pere ja elukoht, tagasitulek enam nii lihtne ei ole.

„Siin ei ole enam küsimus selles, et Soomes on palgad suuremad, vaid need inimesed on juba sinna ühiskonda integreerinud,” sõnas Mäki. „Probleemi, et meil on tööjõupuudus, ei lahenda, kui mõned inimesed tulevad tagasi,” kõneles ta edasi. „Ei ole nii, et selle aasta jooksul tuleksid näiteks 100 000 eestlast koju tagasi ja hakkaksid siin kõik tööle. Nad ei tule, sest see kodu ei ole enam siin, vaid juba Soomes.”

Palju kõneainet on tekitanud ka Eesti palgatase sellest aspektist, et tööandjate jaoks ähvardab see süüa kasumi ja piirata investeeringuid ning samas on see töötajate jaoks on endiselt ebapiisav. Saates toodi välja, et tööstussektori keskmine ehk 1250-eurone brutokuupalk tähendab, et palgakasvuks enam ruumi pole ning palk silmnähtavalt kiiresti enam kasvada ei saa. Ettevõtted astuvad jõudumööda pidevaid samme ka automatiseerimise poole, aga see pole Mäki sõnul asi, mis üleöö midagi lahendaks. See on pikaaegne protsess, olukorra pidev parandamine, mis aga aasta-kahe jooksul probleemi ei lahenda.

Saates kõneles Mäki ka sellest, et tegelikult ei ole ka välistööjõul väljastpoolt Euroopa Liitu siiatuleku huvi nii suur, kui mõnel pool meedias räägitakse, sest konkureerime Poola ja teiste Euroopa Liidu riikidega.

„See, mida poliitikud tihti arvavad, et ukrainlased tulevad siia tasuta või väga väikese palga eest tööle, ei vasta tõele. Küll ka seal küsivad oskustöölised suurt palka,” kõneles Mäki. „Eesti miinimumpalgaga ei tule siia ühtki ukrainlast,” kinnitas ta veendunult.

Kui rääkida seaduslikust legaalsest tööst, siis ka kõige lihtsamale tööle ei tulda Ukrainast siia, kui tunnipalk jääb alla nelja euro.

Tüüpiline Ukraina töötaja soovib esimese asjana peale töökoha saada normaalset majutust, kus ei pea elama kusagil pead-jalad koos, tõi Mäki välja. Ta ütles veel, et hea on see, et tööstus Eestis on üpris modernne, mis tähendab, et töötingimused on siin heal tasemel, tehniliselt on tehaste töötingimused palju paremad kui Ukrainas ning see töötajatele meeldib.

Ka Soomes on vajadus välistööjõu järele ning seal pole Mäki sõnul ka talle arusaamatut keskmise palga nõuet, küll aga on seal bürokraatia üsna suur, nii et tööloa saamine võib võtta aega kahest kuni seitsme-kaheksa kuuni. Tööstussektor kaheksa kuud kindlasti aga ei oota.

Kuigi vajadus välistööjõu järele on ka Soomes suur, on üldine suhtumine välistööjõudu Soomes kindlasti palju parem kui Eestis. „Soomlased näevad, et välistööjõud tuleb sinna vaid tööd tegema ja raha teenima ning nad ei kasuta niivõrd palju riigiaparaadi pakutud hüvesid.” Seda suhtumist ei muuda Mäki sõnul tunduvalt ka põlissoomlaste edu. „Nende teema on rohkem immigratsioonipoliitika, mitte lühiajaline töötamine,” tõdes Mäki ja rõhutas veel kord, et Eestis tahetakse neid kahte teemat segamini ajada.

Veidi nõustus Mäki saates kommenteerima ka oma ettevõtte Finest Balticu tegemisi just renditööjõu võimaliku piiramise valguses. „Kui siin tehakse renditööjõu pakkumine kalliks või keeruliseks, siis mõtleme, kas laieneda rohkem Soome, samas on ka Poola teema üleval,” jättis Mäki küsimuse õhku ja ütles samas, et on siiski veel optimistlik ka Eesti olude suhtes.

Renditööjõudu pakkuvate ettevõtete omavahelist konkurentsi nimetab Mäki piisavalt tihedaks. Kuus-seitse Eesti Personalirendiettevõtete Liitu kuuluvat ettevõttet töötavad tema sõnul seaduslikult, ent nagu ka eelmise buumi ajal, on ka nüüd tulnud turule n-ö sahkerdajaid, kes toovad inimesi illegaalselt riiki, jätavad maksud maksmata ja püüavad selle kaudu saada konkurentsieelist.

„Renditööjõu vahendamine on meetod, mida kasutatakse Euroopas päris palju, Eestis on seda veel üsna vähe. Meedias on jäänud kõlama sõnum, et kui kasutatakse renditööjõudu, siis see tähendab töötajate toomist ainult Ukrainast. Kindlasti nii see pole, suurem osa Finesta palgal olevatest renditöölistest on eestlased, kes elavad Eestis. Me ainult vahendame neid, sest me oskame seda teha kiiremini ja efektiivsemalt ning anname seeläbi oma klientidele võimaluse keskenduda oma põhitegevusele,” kirjeldas Mäki.

Väga tähtis on Mäki sõnul ka küsimus, kuhu makstakse renditööjõu puhul sotsiaalmaksud. „Meie maksame kõik maksud Eestis, eelmisel aastal üle kuue miljoni euro.” Mäki oli sunnitud tõdema, et on ka renditööjõuga tegelevaid ettevõtteid, kes makse Eestisse ei maksa. „Seda tuleks jälgida ja kontrollida, et kui ei maksta makse Eestis, siis kus neid makstakse. Või ei maksta neid kusagil?” küsis ta kriitiliselt.

Eestis renditööjõule kehtivat keskmise palga nõuet peab Mäki täiesti arusaamatuks, mis põhjustab hoopiski lisaprobleeme. „Meil on ju rohkem kui pooled Eesti elanikud, kes teenivad alla keskmise palga. Selle nõude tõttu on töökohtadele, kus keskmine palgatase on alla riigi keskmise, Ukrainast tööjõu toomine välistatud.”

Mäki kirjeldab seetõttu leiutatud skeemi, kus ukrainlased taotlevad esmalt tööloa Poola ning tulevad sealt Eestisse n-ö komandeeringusse. „Kohe tekib aga küsimus, kuhu tasutakse nende töötajate maksud. Kui seda tehakse Poolas, on see veel minu meelest okei, aga seal on päris palju ka neid sahkerdajaid, kes ei maksa makse mitte kuhugi,” rõhutas Mäki olulist probleemi.