Töötaja tahab puhata – mida tööandja teadma peab?

Põhipuhkuse kestus on tavaliselt 28 kalendripäeva, kui pooled ei ole kokku leppinud pikemas puhkuses. Töövõimetuspensionit saava inimese ja alaealise puhkuse kestus on 35 kalendripäeva (kui pooled ei ole kokku leppinud pikemas puhkuses), millest 7 kalendripäeva hüvitatakse riigieelarvest. Haridus- ja teadustöötaja põhipuhkus on kuni 56 kalendripäeva.

Tööle asumise kalendriaastal arvutatakse kalendriaastast lühema aja eest põhipuhkust võrdeliselt töötatud ajaga. Töötaja võib nõuda puhkust, kui ta on tööandja juures töötanud vähemalt kuus kuud. Kui töötaja on terve kalendriaasta töötanud, on ta välja teeninud kogu puhkuse. Tööandja võib töötajale anda puhkust ka ette ehk veel töötamata aja eest. Näiteks töötaja, kes alustas tööd aasta alguses, saab tööandja nõusolekul kasutada kalendriaasta puhkuse ära täies ulatuses suvisel perioodil.

Puhkuste ajakava kinnitatakse kalendriaasta esimese kvartali jooksul. Kui puhkusegraafik on kinnitatud, aga töötaja puhkus pole seal kirjas, on töötajal õigus 14-päevase etteteatamisajaga esitada tööandjale puhkuseavaldus ja asuda soovitud ajal puhkama. Võttes arvesse etteteatamise lühikest aega, on soovituslik panna suurem osa puhkustest kirja puhkuste ajakavasse, et vältida olukorda, kus ootamatute puhkusesoovide tõttu tekib töökorralduses segadus või mitu töötajat avaldab soovi puhata samal ajal.

Tööandjal on õigus puhkusele mineku aega määrata, võttes seejuures arvesse töötaja mõistlikke soove. Kui tööandja kehtestab puhkuste ajakava, peab puhkuse pikkus olema järjestikused 28 kalendripäeva. Kui töötaja soovib võtta puhkust välja osade kaupa, tuleb see enne tööandjaga kokku leppida, kuid tööandjal ei ole kohustust jagada põhipuhkust lühemaks kui seitsmepäevaseks osaks. Puhkuse eesmärki arvesse võttes on oluline, et töötaja puhkaks, mistõttu üks osa puhkusest ei tohi olla lühem kui 14 kalendripäeva.

1. naisel vahetult enne ja pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vahetult pärast lapsehoolduspuhkust;

2. mehel vahetult pärast lapsehoolduspuhkust või naise rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal;

3. vanemal, kes kasvatab kuni 7-aastast last;

4. vanemal, kes kasvatab 7–10-aastast last (lapse koolivaheajal);

5. koolikohustuslikul alaealisel (koolivaheajal).

Emal või isal on õigus saada tasulist lapsepuhkust 3 tööpäeva, kui tal on üks või kaks alla 14-aastast last, ja 6 tööpäeva, kui tal on üks alla 3-aastane laps või kolm alla 14-aastast last. Puhkusepäevad antakse kalendriaasta kohta ja tööpäevades. Kui neid kalendriaasta jooksul ei kasutata, kohaldatakse nende päevade puhul aegumist, mis tähendab, et järgmisel kalendriaastal ei saa eelmisel kalendriaastal välja võtmata lapsepuhkust enam kasutada.

Alates 1. jaanuarist 2014 arvestatakse puhkusetasu ja tasustatakse lapsepuhkust töötasu alammäära alusel. 2018. aastal oli lapsepuhkuse päevamäär 23,62 eurot, 2019. aastal on päevamäär 25,61 eurot. Lapsepuhkuse tasu hüvitatakse riigieelarvest, mille maksab töötajale välja tööandja, kes peab esitama vastava avalduse sotsiaalkindlustusametile tasu hüvitamiseks.

Õigust tasulisele lapsepuhkusele saab kasutada ühel ajal üks lapsevanem. Kuidas lapsevanemad seda jagavad, jääb nende otsustada, kuid arvestada tuleb asjaoluga, et kui üks lapsevanem on kalendriaastas ettenähtud lapsepuhkuse päevad ära kasutanud, ei ole teisel vanemal enam õigust neid kasutada.

Kui lapsevanemad kasvatavad alla 3-aastast last, on neil õigus saada 6 tööpäeva ­lisapuhkust. Kumbki võib näiteks võtta 3 tööpäeva või jagavad nad päevad muul viisil, näiteks ema puhkab lapsega 6 päeva ja isa ei puhka ühtegi päeva või vastupidi.

Puudega lapse vanemal on õigus saada lisaks puhkuseks üks tööpäev kalendrikuus kuni lapse 18-aastaseks saamiseni ja selle eest tasutakse töötaja keskmise töötasu ulatuses.

Emal või isal, kes kasvatab alla 14-aastast last või alla 18-aastast puudega last, on õigus saada igal kalendriaastal kuni 10 tööpäeva tasustamata lapsepuhkust.

Tasustamata lapsepuhkuse erinevus tavapärase palgata puhkusega võrreldes on see, et tasustamata lapsepuhkust on lapsevanemal õigus nõuda ja kasutada ühepoolselt, tavalist palgata puhkust saab võtta poolte kokkuleppel ehk tööandjal ei ole kohustust lubada töötajat palgata puhkusele.

Lapse 3-aastaseks, 14-aastaseks ja 18-aastaseks saamise aastal antakse lapsepuhkust olenemata sellest, kas lapse sünnipäev on enne või pärast puhkust. Ehk olukorras, kus lapse sünnipäev on jaanuarikuus, on lapsevanemal õigus lapsepuhkust kasutada terve kalendriaasta jooksul.

Isapuhkust on õigus saada kuni 10 tööpäeva (muudatusena 30 päeva alates 1. juunist 2020 ning selle perioodi eest makstakse vanemahüvitist) kahe kuu jooksul enne lapse eeldatavat sünniaega ja kahe kuu jooksul pärast lapse sündi. Puhkusetasu makstakse keskmise töötasu alusel, kuid mitte rohkem kui kolmekordne Eesti keskmine brutotöötasu (lähtudes puhkuse kasutamise kvartalile eelnenud üle-eelmise kvartali statistikaameti infost).

Õigust õppepuhkusele reguleerib TLS-i § 67 lõige 1, mille alusel on töötajal õigus saada õppepuhkust täiskasvanute koolituse seaduses (TäKS) ettenähtud tingimustel ja korras. Õppepuhkust saavad kasutada kõik töölepingu alusel töötavad inimesed, sealhulgas avaliku teenistuse seaduse alusel töötavad ametnikud. Õppepuhkust saavad täies ulatuses kasutada nii osalise kui ka täiskoormusega töötavad töötajad ja ametnikud.

Lähemalt saab õppepuhkuse kohta lugeda siit.

Valitsuse määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” järgi arvutatakse puhkusetasu kas töölepingus kokkulepitud töötasu säilitamise meetodil või kuue eelneva kalendrikuu keskmise kalendripäevatasu alusel.

Puhkusetasu arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse algust ning töötasu on töötajale sissenõutavaks muutunud, s.t kokkulepitud palgapäev on saabunud.

Puhkusetasu arvestamisel kasutatakse kokkulepitud töötasu säilitamise meetodit tingimusel, et töötajale maksti arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest muutumatu suurusega töötasu. Kui puhkusetasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul oli töötajal töötasu muudatusi (näiteks maksti täiendavaid lisatasusid või igakuine töötasu ei ole fikseeritud), siis tuleb puhkusetasu arvutada keskmise kalendripäevatasu alusel.

Määruses „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” määratletakse, kuidas on korrektne seaduse alusel põhipuhkust arvestada. Tööandjal on võimalus rakendada arvutusmeetodit, mis annab töötajale soodsama tulemuse. See tähendab, et kuigi tööandja peaks töötajale puhkusetasu arvestama kuue kuu keskmise tasu alusel, võib tööandja töötaja töötasu säilitada, kui see on töötajale soodsam.

Puhkusetasu makstakse välja hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. See tähendab, et töötaja avalduse alusel võib tööandja maksta puhkusetasu ka järgmise kuu palgaga. Kuid siinjuures tuleb arvesse võtta, et kokkulepe, mille alusel makstakse puhkusetasu hiljem kui puhkusele järgneval palgapäeval, on tühine.

Töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse päevad rahas (TLS-i § 71).

Puhkusenõue aegub ühe kalendriaasta jooksul, arvates selle kalendriaasta lõpust, mille eest puhkust anti. ­Aegumine peatub ajaks, kui töötaja kasutab rasedus- ja sünnituspuhkust ning lapsehoolduspuhkust või viibib ajateenistuses.

Töötaja põhipuhkuse jääk 2017. aasta 31. detsembri seisuga oli 15 päeva. 2018. aasta eest tekkis töötajal lisaks 28 puhkusepäeva. Kokku oli töötajal 2018. aastal kasutada 43 põhipuhkuse päeva. Töötaja kasutas 2018. aastal ära 10 põhipuhkusepäeva ja 31. detsembri 2018. aasta seisuga on põhipuhkuse jääk 33 päeva.

Uuel kalendriaastal algab aga 2017. aasta põhipuhkuse aegumine, st 2019. aasta 1. jaanuari seisuga aegub töötajal 5 põhipuhkuse päeva 2017. aasta eest. 2019. aastal on töötajal kokku kasutada 56 kalendripäeva (28 kalendripäeva 2018. aasta eest ja 2019. aasta eest lisaks 28 põhipuhkuse päeva).