Keskmine juht on mees nagu orkester

“Ei viitsi ja ei taha! Ma tahan, et mul endal oleks heaolu kindlustatud, et suudaksin oma töötajatele pakkuda korralikke töövahendeid ja klient oleks rahul. Tahan oma pere ja lastega koos olla ning järgmist Bill Gatesi minust päris kindlasti ei saa,“ rääkis Margus Juse, Steinar OÜ juht, kes vastab kõigile Äripäeva toimetuse ja Äripäeva Infopanga koostatud Eesti keskmise juhi tunnustele.

Keskmise juhi päevakava on juba praegu väga tihe, sest üldjuhul on ta ettevõtte omanik. Ning kuna väikefirmades on tööl vaid paar-kolm inimest, tuleb juhil endal teha ühe käega müügikõnesid, koostada teisega raamatupidamisbilanssi ja vajadusel pühkida ka riiulilt tolmu. Juse on aga eluga rahul. „See ettevõte katab kulud, toob leiva lauale ja laseb mul tegeleda sellega, mis mulle meeldib. Kui ma peaksin otsima tööd samas valdkonnas, siis sama tasu ma kindlasti ei saaks,“ sõnas juht.

Palgatöö jaoks sobimatud

Kui Juse ettevõte pakub tavanditeenust ehk matusetarvikuid ja lahkunute transporti, siis teine keskmise juhi parameetritele vastav mees, Mart Raidaru, müüb Tallinna kesklinna hubases poekeses disainvalgusteid. Unistuse täitumise ja Lumen Art OÜ asutamiseni viis mehe koondamine. „Kuidagi läks nii, et osakond pandi kinni, aga kliendibaas ja ka tarnijad olid olemas. Sai siis ühelt tarnijalt hakatud pakkumisi võtma, müüdud edasi klientidele ja nii see läks,“ meenutas Raidaru aastatetagust aega.

Kuigi Raidaru käib siiani aeg-ajalt ka lambipirnide maaletoomisega tegelevas ettevõttes tööl, siis tavaliselt ettevõtja-elu proovinud inimesed kellegi teise alluvusse tagasi ei kipu. “Eks suurim eelis on kindlasti see, et saad olla oma aja peremees – planeerida, külastada kliente, ei pea kogu aeg istuma kontoris arvuti taga. Ilusate ilmadega saab ka kodus puhata,” loetles Raidaru ettevõtjaks olemise mõnusid.

Juse ei taha kontoris istumisest kuuldagi ja tema arvates oleks palgatööle suundumine tagasiminek. “Ma olen iseloomult väga raske inimene ja ma ei saagi kellegi alluvuses töötada. Pealegi ei taha ma kontoris töötada, sest olen väga liikuv ja mulle meeldivad erinevad väljakutsed,“ rääkis mees, kes on olnud oma aja peremees juba viimased 17 aastat. „Kõrvaltvaataja võib küll öelda, et nii mõnigi asi mu töös on ebanormaalne, aga mulle see meeldib. Saan teha seda, mida tahan,“ lisas ta.

Tööjõunappus kummitab igal sammul

Väikeettevõtja elu Eestis pole aga kaugeltki ainult lust ja lillepidu, sest turg on väike ja konkurents tihe. „Eks see on suhteliselt raske, sest kliente on ju piiratud arv. Kui sa oled väike, siis on ka igasuguste raamatupidamisasjadega keerulisem,“ tõi Raidaru välja miinuseid. Lisaks valmistab muret sesoonsus. „Kuna minu ala on valgustid, siis iga suvi on keeruline aeg, kuna väljas on ilm valge ja keegi ju lisavalguse peale ei mõtle. Eks tuleb loota inimeste peale, kes suvel rohkem remondiga tegelevad ja kodu sisustavad. Pimedal ajal on müügid suuremad,“ rääkis Raidaru.

Juse meele teeb mustaks ettevõtjate viimase aja suurim peavalu – tööjõunappus. „Nendel, kes võiks, saaks ja suudaks tööd teha, on tänu meediale palgasoovid nii lakke lennanud, et kui ma maksaksin autojuhile 1500 eurot kätte, siis ei suudaks ta elu sees teha kuu ajaga sellist käivet, et see minule ära tasuks. Lisaks käib pidev kellaaja vaatamine, et kindlasti üheksast tööle ja viiest minema. Elu ei ole aga nii lill! Seda võib endale lubada riigiametnik, aga eraettevõttes käivad asjad teistmoodi,“ märkis Juse.

Ka Raidarul on töötajatega halbu kogemusi. Nimelt näppas tema ettevõtte kunagine müügijuht nii tarnijad kui ka kliendid ja asutas konkureeriva firma. „Ega kokkuvõttes pole siin midagi teha, Eesti ongi nii väike,“ tõdes ta.

Väikestel on muutustega keeruline toime tulla

Väikeettevõtjad ei saa ka kuidagi jääda rahule riigi hiljutiste otsusega võtta pihtide vahele vähegi aktiivsed inimesed. Olgu siis juttu firmaautode uuest maksustamise korrast või palka mittemaksvate osaühingute kontrollimisest.

Rehvitöökoja Marja Autokumm omaniku ja juhi Alari Altjõe sõnul on see ühest küljest küll õige, sest inimesel endal on hea, kui ta saab ametlikult palka. Paljudel väikeettevõtetel läheb aga tema arvates kindlasti raskeks. „See on ka põhjus, miks meie ei ole enam võtnud töölist. Me lihtsalt ei tule ots otsaga kokku,“ rääkis Altjõe. „Rehvimüük kui selline on tagant ära kukkunud, sest internetikaubamajad on hinnad nii alla tõmmanud. Kasum on ainult kolm kuni viis eurot rehvi pealt. Kui niimoodi jooksu pealt teenida 20 eurot, siis sellega ma ei suuda palka maksta,“ lisas Altjõe.

Ulmekallist autost ja majast ei unista

Millest aga üldse üks Eesti keskmine juht unistab ja kus ta näeb ennast 20 aasta pärast? „Jalad seina peal naudin pikka jooki oma maakodus. Kui inimestel unistusi pole, siis ei ole ka mõtet elada. Minul on need olemas ja tasapisi ma neid realiseerin. Mul ei ole vaja mingit ulmekallist autot või suuremat maja, ma ei ela sellevõrra kauem,“ rääkis Juse.

Raidarul on aastate jooksul plaanis firmat siiski kasvatada: „Hetkel on meil ettevõttes tööl mina ja üks töötaja, aga paarikümne aasta pärast ma arvan, et on 10 töötajat. Kuna tegevusala on meil suhteliselt spetsiifiline, siis rohkem töötajaid pole enam mõistlik. Kui igaühel on oma kindel kohustus, siis piisab vast kümnest küll.“