Igavese tööpäeva kauge sära

Mõteterägastikus olid vestlused ülemusega palgatõusu teemal, aga kuna töökoormus oli viimasel aastal väga heitlik olnud, siis tundus talle kummalisel kombel, et ta ise on hoopis ettevõttele koormaks. Juhan tundis, et vajab muutust, aga ei teadnud, kuhu minna ega mida teha.

"Mis lahti, Juss?" küsis Mihkel, Juhani pikaaegne kolleeg, ning hammustas samal ajal oma telliskivisuurust võileiba. "Sa näed täpselt nõnda välja, nagu oleks keegi su limonaadi ära joonud."

Juhan ohkas uuesti. "Ah, tead see töövärk," pomises ta. "Olen väsinud, kopp on ees juba hommikust saati. Ma ei tea, kas suudan veel jätkata või löön kõigele käega."

Mihkel patsutas Juhanile õlale. "Jaa-jaa, ma mõistan," ütles ta. "Sa ei viitsi enam isegi reedeõhtuti spordibaaris käia. Kuule, aga miks sa ei räägi Piretiga? Ta on see personalitšikk, kes alati uurib, kuidas kellelgi läheb, ja mulle tundub, et ta on küll valmis aitama."

Juhan polnud eriti entusiastlik, kas see on hea mõte, aga läks siiski Mihkli veenmisel personaliosakonna kabinetti. Piret istuski seal ning säras kohe naeratades, et keegi tuli tema juurde rääkima. Ta tervitas Juhanit lahkelt, pakkus kohviautomaadist oma lemmikjooki ja pani kabinetiukse kinni, et kuulata Juhani muresid.

"Aga mis sind tööl esimese asjana häirib?" küsis Piret, kui oli Juhani mõtteid kuulnud. "Kas ülesanded, kolleegid või midagi muud?"

Juhan mõtles veidi ja vastas: "Jah, mulle tundub, et tegelikult on need hoopis minu jalatsid, mis häirivad. Need on nii ebamugavad ja väsitavad mu jalgu. Ma pean päev otsa püstijalu olema ning need jalatsid, mis te siin kõigile tellisite, lihtsalt ei sobi minule. Hea meelega ei käiks ma üldse nendega."

Piret oli üllatunud. "Jalatsid?" küsis ta. "Need valis ju Robert isiklikult kõigile välja, kuna sai mingi hea pakkumise. Aga okei, ära muretse, küll me leiame mingi lahenduse."

Piret asus kohe tegutsema. Ta võttis arvuti lahti, googeldas veidi, uuris paari artiklit ning võttis siis ühendust Sievi Baltic esindajaga ja selgitas Juhani probleemi. Sievi esindaja pakkus välja, et ta tuleb kohale, tutvub töötingimustega, tutvustab mõnda toodet ning on valmis huvi korral jalaskänneriga Juhani jalad üle mõõtma.

Kokkulepitud päeval tuli Sievi esindaja kohale. Piret tutvustas talle nende ettevõtet ning kutsus Juhani ning veel paar spetsialisti tootmisest ja laost puhkeruumi vestlema. Töötajatega vesteldes selgus, et üks laomees käib hoopis enda ostetud turvajalatsitega, kuna ettevõtte antud jalatsid olid juba poole aastaga ribadeks käidud. „Aga miks te ei öelnud, et jalatsid katki läksid?“ päris Piret. „No meil ei lubata ju mitu korda aastas jalatseid ja riideid tellida,“ porises laomees vastu.

Piret meenutas, kuidas ettevõtte juht Robert oli andnud karmi korralduse igasuguste kuludega tähelepanelik olla, sest nende suur eesmärk oli saada oma tegevustega kaasnev süsiniku jalajälg kontrolli alla. Energiahinnad olid Roberti väga tundlikuks teinud ning eelmisel aastal tehtud sisseostetud teenuste ja toodete auditist räägiti siiamaani koosolekutel.

„Mul on teile siis häid uudiseid,“ lõpetas Sievimees ruumi tekkinud vaikuse. „Sievi Soomes asuva tootmisüksuse jaoks on keskkonnateemad samuti südamelähedased. Meie tootmise läbipaistvuse kohta võib lugeda nii kodulehelt kui võib ka soovi korral tulla ise veenduma. Paljud meie toodete kliendid ümber Skandinaavia juba nõuavad täpsemaid andmeid iga toote kohta. Oleme teinud oma energiakulud tõhusamaks ja jälgime ressurside efektiivsemat kasutust. Näiteks meie korduvkasutatud materjalidest turvajalatsid on CO2 näitude poolest samavõrdsed kahe burksieinega.“

Mihkel purtsatas naerma: „Mis need teie jalatsid on siis söödavad või?“ „Ei-ei, numbrite keeles oleme lihtsalt välja arvutanud jalatsite tootmiseks kuluva energia ja oleme uhked, et saame olla selle infoga abiks vastutustundlikele jalatsite kasutajatele,“ jäi Sievi esindaja rahulikuks. „Aga on tooteid, mille puhul arvestame ka keerulisemate töötingimustega ja muidugi oleme seal kasutanud vastavalt tugevama iseloomuga tooraineid, et tagada ootuspärane jalatsite kasutusaeg. Meie eesmärk on toota parimal, mitte lihtsamal viisil ja oleme oma innovaatiliste lahendustega teerajajaks selles valdkonnas. Kohe näitan, kust te selle kohta täpsemalt lugeda saate.”

Piret hakkas õhetama ja tundis, et peab minema kohe ja tutvustama Robertile äsjakuuldud uudiseid jalatsimaailmast. „Aga kas meie praegused kasutuses olevad jalatsid siis ei ole keskkonnasõbralikud?“ tuli talle järsku meelde küsida. „Kui me vaatame, kus need jalatsid on valmistatud, ja oletame, et see kaugel maal asuv tootja ei pööra tegelikkuses erilist tähelepanu oma tegevusele, siis me kahjuks ei saa selle peale väga kindlad olla,“ selgitas jalatsite teadmamees. „Muuseas, kaua te nendega juba käinud olete?“ Päris ta Juhanilt ja teistelt. „Liiga kaua!“ hüüdis Mihkel vahele. „Aga meil ei lubata neid aastas mitu korda vahetada.“

„See on mõistlik,“ rääkis Sievi esindaja edasi. „Aastas mitu korda ostmine tuleb lõppkokkuvõttes kõvasti kulukam, kui kvaliteetselt töötingimustega sobiva ja mugava toote kasutamine. Ma garanteerin, et kui teil peaks olema toote ostmisest aasta jooksul Sievi tootega seoses mingi mure, siis selle aitame kenasti ära lahendada.“

„Mulle tundub, et aastat ma nende praeguste vanade kobakatega küll vastu ei pea,“ pomises Juhan kuuldavalt. „Minu poolest võiksin käia paljajalu ja loota, et midagi ei juhtu, sest nendega ringi liikudes on küll valu rohkem, kui siin mingi õnnetus võiks haiget teha.“ Piret pigistas kuuldu peale silmad kinni ja otsis sõnu.

„Nii, aga vaatame siis need valutavad jalad üle ning ehk sobib jalga mõni näidis, mis mul proovimiseks kaasa on võetud,“ teatas Sievimees ning pani jalaskännerile, mis oli väga põneva välimusega, voolujuhtme külge. Selle kohta oli Piret juba varem infot leidnud. „Jah, muidugi!“ õhkas Piret uue elevusega ning vaatas huviga põnevaid jalatseid, mida järjest lauale tõsteti.

Mõni reede hiljem sõitis Piret linnas asuvasse spordibaari, kuhu kolleegid olid ta õhtuks kutsunud. „No tervist, kingahaldjas!“ hüüdis Mihkel juba eemalt. „Juhan lubas sulle tervituse välja teha, kui ütled peast, kes täna mängivad.“ „Ma ju ei tea nendest suurtest nimedest midagi,“ naeris Piret ja istus Juhani kõrvale, kes talle lahkelt tooli ulatas. „Mis sa räägid, ise sebisid ju selle suure Soome jalatsifirma tegelase meile töö juurde,“ muheles Juhan.

Piret jäi mõttesse. Jah, tõesti oli aeg vahepeal kiiresti edasi läinud. Pärast kohtumist Sievi esindajaga oli ta rääkinud Robertiga, kes uuris oma tuttava tööriiete kaupluse töötaja käest, et kas nende kaudu saaks Sievi tooteid tellida. Ta oli võtnud teemat nii tõsiselt, et oli isegi läinud ja ise sirvinud Sievi kataloogi, mille leidis mugavalt veebist.

Juba nädala pärast olid esimesed jalatsid kohal, lisaks veel paar anatoomiliselt sobivat sisetalda, mida skänner oli soovitanud. Robert oli küll algul veidi kahelnud Sievi headuses, aga kui tuttav tööriiete spetsialist rääkis, kui vähe probleeme on nendel Sievi toodetega olnud, kui rahul on kõik laia jalatüübiga meesterahvad tänu Sievi avarale liistule ning kuidas nende tootekataloogist leiab igale töövaldkonnale sobiva standardi ja sertifikaadiga jalatseid, siis oli ka tema mõelnud, et miks mitte proovida, kui head need kuulsad Sievi tööjalatsid ikkagi on. Seda enam, et Sievi edasimüüjad on nii mugavalt veebis leitavad – asu kus tahes, ikka leiad lähima Sievi edasimüüja vaid mõne klikiga.

Robert mõistis peagi, et korralikesse turvajalatsitesse investeerides on ka töötajad rahul ning tema ise saab keskenduda oma ettevõtte vastutustundliku tuleviku edendamisele.