Juhid, vaadake demograafide numbreid
Suhtlen oma töös väga paljude ettevõtete personalijuhtidega. Tihti kuulen neilt (siiani) tagasisidet: tundub, et juhid arvavad, et meil on kapp, kus järjest üha uusi inimesi välja võtta. Kusjuures kapp on nagu kummist – eales tühjaks ei saa.
Päriselu on paraku teine. Noori, kes tööturule jõuavad, jääb aasta-aastalt vähemaks. Nende ootused tööle on ajas oluliselt muutunud ning nende soov töö- ja pereelu tasakaalu järele on märksa tugevam kui 1990ndate võitjate põlvkonnal.
Paljud ettevõtted ongi jõudnud sinnani, et kui töökuulutus välja panna, siis sobivaid kandidaate konkursile ei tulegi. Olles hiljuti samuti värvanud, siis jah, tõesti – kandidaate tuleb alati. Kas nende profiil aga otsitava töökohaga kuidagigi haakub, on eraldi küsimus.
Minule näiteks saadeti kaaskirjana motivatsioonikiri, kuidas inimene sooviks tööinspektsioonis töötada. No ei olnud meile mõeldud.
Aga! Ukraina pagulased lõid demograafide numbrid ja arvutused korraks segamini, kuid pikaajaline trend ei ole kusagile kadunud. Tööturult lahkub rohkem, kui uusi noori peale tuleb. See on reaalsus, millega ettevõtted peavad kohanema.
Kas poleks siis mõistlik kaaluda, et need, kel valmisolek tööturul panustada, saaksid seda täiel rinnal teha?
Ettevõtte olulisim vara
Mõnikord tundub mulle, et elan paralleeluniversumis, kus ettevõtted on eesrindlikud, ei diskrimineeri, austavad mitmekesisusi, panustavad paindlikku töökohta ja kõigesse niisugusesse. Need on ettevõtted, kes teadlikult oma inimesi arendavad ja nende oskusi päevakohastavad.
Valdavalt on nii, et neis ettevõtetes on juhid, kes näevad oma töötajates ressurssi, sõltumata nende vanusest, ja peavad neid ettevõtte olulisimaks varaks.