Juhtimises on coaching nõu ja tagasiside andmisest tulemuslikum

Marcia selgitab metafoori abil, et kuskil inimese aju keskpaigas on üks kast, mis on tulvil lugusid, mida kasutame igapäevaseks navigeerimiseks. Selle kasti raamid on läinud aastatega tugevamaks, kaitstes meie lugusid ja seisukohti välise sekkumise eest.

Kui keegi summeerib, sõnastab ümber ja kordab sõnu, mida ütleme, ning pilte, mida loome, suudame näha oma lugusid kõrvalt, väljaspool oma mõtlemist. Teise lugu kuulates saab coach täpselt määratleda võtmearusaamad, mis seda koos hoiavad. Sõnastamine võib tuua selgust valikusse, mida coach´itav tahab teha, kuid mille tegemisega seotud ebamugavust ta väldib.

Tähtis pole niivõrd see, millist coaching´u mudelit kasutada, kuivõrd see, kuidas teist kuulata ja kuuldu põhjal tagasipeegeldusi teha, et aidata coach´itaval endast teadlikumaks saada ja ärgitada teda oma mõtteid kriitilisemalt vaatlema.

Marcia julgustab testima coach´itava tõlgendusi ja oletusi. Oluline on märgata emotsionaalseid nihkeid vestluses, nii et coach´itav teadvustaks midagi uut, mitte ei piirduks juba olemasolevate mõtete ümberkorraldamisega. Läbi raamatu kumab Marcia sügav uskumus, et coach ise on suurim tööriist coach´itava hüvanguks. Ta soovitab tunnetada coach´itava emotsionaalseid muutusi ning kasutada uudishimu, et uurida välja, mis selle põhjustas.

Negatiivsete mõttemustrite peatamiseks peab keegi teine meie mõtteid meile tagasi peegeldama, küsides küsimusi, mis panevad juurdlema: miks me niimoodi mõtleme. Peegeldaval uurimisel näeb coach´itav oma uskumusi, nagu need oleks uurimiseks lauale laotatud. Nõnda näeb ta oma loogikas peituvaid lünki ja iganenud seisukohti, saab hinnata uskumusi ning selgitada välja valikuid mõjutavaid hirme ja soove.

Autor usub siiralt, et coaching on lähenemine, mis on juhtimises tulemuslikum ja kõikidele osapooltele kasulikum kui harjumuspärane nõu andmine või tagasiside. Ta toob välja, et paljud juhid arvavad, et lihtsam on anda nõu kui võtta aega ja coach’ida teist ise lahendusi leidma. Nad ei saa aru, et aja säästmise asemel nad hoopis raiskavad seda. Kasulik teave, mida juhid tagasisidena annavad, tekitab tihti hoopis kaitsereaktsiooni või alandab enesekindlust, vähendades algatusvõimet ja uuenduslikkust.

Coach’ide vastutus on luua turvamull, et inimene saaks end mõnusalt iseendana tunda. Marcia kirjeldab võtteid, kuidas oma kohalolekut seadistada: enne kliendiga kohtumist tuleb teadlikult valida, kuidas soovid end tunda. Coach’i emotsioonid mõjutavad teise turvatunnet palju rohkem kui valitud sõnad.

Lõpetuseks tõstaksin esile autori sõnumi: coaching on väärtuslik põhjusel, et mitte keegi ei muuda oma mõtteviisi ise. Isiklik vägi tuleb sellest, kui inimene tunneb, et teda nähakse, temast hoolitakse ja peetakse lugu.

Soovin kõikidele häid mõttepartnereid!