Millised on Eesti tööturu tuleviku stsenaariumid?

Stsenaariumide eesmärk ei ole oraaklina ennustada Eesti tulevikku, ent neid võib käsitleda kasuliku tööriistana, mis aitab meil juba praegu end mõttes asetada olukordadesse, milleni rahvusvahelised trendid oma erinevates kombinatsioonides võivad meid juhtida.

Mitme Eesti tööturueksperdi ja arvamusliidri osalemisel peetud seminaride ja pikkade arutelude käigus jäid tööturu tulevikku puudutavatest olulisematest küsimustest sõelale esmalt see, kas tehnoloogilise arengu tulemusel hakkab lähikümnenditel maailmas juurde tekkima kõrget lisandväärtust loovaid tehnoloogiaintensiivseid töökohti või loob tehnoloogia hoopiski senisest paremad võimalused rutiinsete töökohtade automatiseerimiseks ja asendamiseks masintööga. Ning teiseks see, milline on tööjõu kättesaadavus Euroopa Liidu hoiakute ja poliitikate puhul kolmandate riikide tööjõule.

Teame ju, et keerukama tehnoloogilise arengu enda kasuks pööramine eeldab spetsiifilisi oskusi ja teadmisi – talendisõda just kõige taibukamate enda juurde meelitamiseks ei ole maailma linnade vahel enam ammu mingi nali. Samal ajal ei kasuta Eesti tööturul olevad töökohad meie töötajate teadmisi ja oskusi sugugi täiel määral – välistööjõu vabam kättesaadavus võib lükata edasi vajalikku ärimudeli muutust, et meie töökohad muutuksid targemaks.

Need teemad peegelduvad ka stsenaariumides.

Näiteks loob tehnoloogilise arengu tüüp soodsad tingimused ettevõtluseks ja uute, suurt lisandväärtust andvate töökohtade tekkeks stsenaariumides „Talendikeskus Tallinn” ja „Isearenev Eesti”, kuid talentide ja tööjõu olemasolu saab majanduse arenguvõimaluste jaoks määravaks ning hakkab stsenaariumi iseloomu kujundama.

Stsenaariumi „Talendikeskus Tallinn” iseloomustab seega kiire majanduse ja tehnoloogia areng, sest Tallinnast on saanud talentide jaoks atraktiivne keskkond ning tekkinud on innovaatiline ettevõtluse ökosüsteem. Samal ajal tähendab see ka ebavõrdsuse kasvu nii inimeste sissetulekutes kui ka Eesti eri piirkondade vahel, sest talendikeskused kontsentreeruvad üldjuhul mingisse piirkonda või linna.

Stsenaariumis „Isearenev Eesti” meie jaoks talente napib ning seega ka arenguks vajalikke teadmisi ja oskusi. Meie majanduskasv ei jõua stsenaariumis kuidagi järele riikidele, mis on atraktiivsed rahvusvahelistele talentidele, kuid ühiskond on seevastu võrdsem ja homogeensem. Kas meie jaoks on olulisem ühtlane ja aeglane areng või kiire ja ebaühtlane areng?

Tulevikuteemalistes mõtteharjutustes pakuvad suuremat väljakutset need stsenaariumid, milles tehnoloogia arengu tulemusel hakatakse töökohti asendama automaatsete lahendustega ning kus uute töökohtade tekkimise efekt on väiksem.

„Rändajate maailmakülas” saab selles mõtteharjutuses Eestist esmalt sisseränderiik väheseid oskusi eeldava töö tegijate jaoks ja tehnoloogiasse investeerimist lükatakse edasi seni, kuni see saab ettevõtete ellujäämise küsimuseks.

Stsenaarium „Uus tööilm” aga töörännet ei soosi ning automatiseerimine võib ühest küljest küll sobida väheneva rahvaarvu konteksti ja anda võimaluse ühiskondlik väärtussüsteem täielikult ümber kujundada, kuid kui sellega kaasneb Eesti eksportiva tööstuse kadumine, ei anna majanduslike olude kehvenemine võimalust pikalt lahenduste üle mõtiskleda ning kodanikupalk jääb kaugeks unistuseks.

Stsenaariumide seas ei ole puhtaid positiivseid ja negatiivseid variante, erinevate inimeste jaoks võib üks stsenaarium tähendada erinevat olukorda. Töötajate jaoks võib kujutletud tulevikumaailmades leiduda nii mõndagi põnevat, näiteks virtuaalsetes meeskondades osalemine, oma tööelu juhtimine iseendale tööandjana kuni võimaluseni realiseerida pikaajaline unistus elada maal, kuid jätkata tööd enda valdkonnas.

Oluline on aga mõista, et samamoodi nagu seni ei ole maailm paigal seisnud, saame kiiret arengut eeldada ka edaspidi. Ootused meie oskustele ja teadmistele on muutumas ning stsenaariumides, kus võime eeldada keskmise elukvaliteedi kasvu, peame ka ise olema valmis end täiendama, isegi kui formaalharidus on ammu omandatud.

Töötaja-tööandja duaalse rolli kadumine tähendab ka suuremat vastutust ja enesejuhtimisoskust töötaja jaoks. Ning mis ehk kõige keerulisem aduda – juba praegu süvenev sissetulekute ebavõrdsus süveneb kiire majandusarenguga tulevikumaailmades veelgi, kui me ei leia just kiirelt mõnd head polariseerumise-vastast imerohtu. Üha rohkem on vaja vaeva näha, et leida end tööturul n-ö võitjate poolelt.

Olgu öeldud, et ka maailma prominentsemad majandusteadlased on seni täiesti erinevatel seisukohtadel, milline tööturu tulevik olema saab ja millises tehnoloogilise arengu etapis oleme 15–20 aasta pärast. Miks mitte siis juba praegu end korra aastasse 2035 ette kujutada ning mõelda, kuidas võiksime sellisteks arenguteks valmis olla, et need ei tuleks meile üllatusena?