Inimestega suhtlemine moodustab paljude tööajast suurema osa. On hea, kui suhted on ladusad, pakuvad osalistele rahuldust ja aitavad saavutada erinevaid eesmärke.
Paraku võib aga juhtuda, et erinevate inimestega toimetulek nõuab olulise osa meie ajast ja energiast. Tõdeme, et paljudel juhtudel pole suhted mitte edasiviiv, vaid pärssiv jõud.
Tulekul!
Koolitaja: Tõnu Lehtsaar
Korraldaja: Äripäeva Aadeemia
Üheks aja- ja närvikulukaks tegevuseks võib saada suhtlemine keeruliste isiksustega. Need on inimesed, kes oma ülevõimendunud isepärasusega on raskuseks nii iseendale kui ka teistele. Keerulise isiksuse põhitunnuseks on see, et ta ei suuda käituda olukorra ja suhtlemispartneri kohaselt, vaid ajab oma isepärast joont.
Keeruline inimene võib olla näiteks agressiivne isiksus, kes pideavalt ründab teisi. See võib olla inimene, kes ülekontrollijana püüab hoida kõiki ja kõike oma järelvalve all. Keeruliseks võib osutuda näiteks ülitundlik või madala enesehinnanguga inimene. Siia kuuluvad ka need, kes meeskonnas või ettevõttes on konfliktis oma kolleegide ja juhtidega. Nende enda raskuste ja nende tekitatud probleemide lahendamisele võib kuluda arvestatav pingutus.
Toimetulek keerulise isiksusega algab keerukuse põhjuste mõistmisest. Selleks võib olla inimese temperamenditüüp, aga ka elukogemus. On sündmusi, mis võivad inimesse jätta püsiva jälje, näiteks pettumuskogemused, mis hävitavad usaldusvõime või liigne hoolitsemine lapsepõlves, mis loob illusiooni enda erilisusest.
Mida teha nendega, kellega on raske ja tüütu? Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Küll aga on rida põhimõtteid ja käitumistaktikaid, kuidas nendega hakkama saada. Põhisõnum on, et keerulisi isiksusu ei saa üldjuhul ümber kasvatada. Küll aga võivad nad teatud tingimustel oma võimeid ja oskusi konstruktiivselt rakendada. Näiteks ausus olulises ja lugupidav suhtumine konkreetses küsimuses võivad nendest teha usaldusväärsed kaastöötajad.
Seotud lood
Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.