Möödas on need ajad, kui asutakse tööle ühte ettevõttesse ning minnakse sealtsamast aastakümnete pärast ka pensionile. Olud muutuvad, ajad muutuvad. Need organisatsioonid, kus tänapäeval on veel võimalik tähistada töötajate 30, 40 või 50 aasta tööjuubelit on vaieldamatult harvad erandid. Töökohavahetused, uute võimaluste otsimine ja edasiliikumine on saanud tööelu niivõrd loomulikuks osaks.
- Koolitaja ja coach Lea Kalda. Foto: Erakogu
Ma olen üpris kindel, et kõigil on olnud hetki, kus on pähe tulnud mõte „Tahaks midagi uut, midagi teistmoodi!“ või „Nüüd küll aitab!“. Kuivõrd sellele mõttesähvatusele tol hetkel tähelepanu pööratakse või selle ajendil tegutsema asutakse, sõltub inimesest ja olukorrast. Lugesin hiljuti repliiki, et inimesed pööravad tihtipeale suuremat tähelepanu oma järgmise puhkuse planeerimisele kui oma karjääri kavandamisele. Ja kogemusele tuginedes pean ütlema, et olen sellega nõus. Kui rahulolematus endast märku annab, siis mida selle tundega peale hakata? Pea jaanalinnu kombel liiva alla peita ja oodata kuni see selleks korraks üle läheb, kõike ja kõiki kiruda või asuda vaikselt mõtteid koondama, plaani pidama ja tegutsema?
Seotud lood
Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.