Peep Vain räägib, milline töö on ühe koolituse taga

Sõltub, kui pikk, suur, uus ja tähtis koolitus on. Ja kui suur on koolitaja enda ekspertiis kindlas valdkonnas, ehk kui uus ka see materjal tema enda jaoks on. Siis on ka veel see erinevus, kas tegu on avaliku või sisekoolitusega ning kui vähe või palju oskab-suudab-tahab koolitaja seda kliendi tarbeks kohandada. Kohandatud sisekoolituste aeg on loomulikult pikem kui avalikel. Seal läheb ju kõik tavaliselt ettevalmistatud sisu ette kandes.

Mul on tavaliselt kulunud korraliku koolituse loomiseks 2–3 kuud. Pikemate puhul on see protsess kauemgi kestnud. Laua taga istumisele ja sisu loomisele lisaks käib sinna ette ka teatav inkubatsiooni ja enda sisemise valmispanemise aeg, mõned kuud või suisa aastad. Esinen 5. novembril Saku Suurhallis koolitusel „Better Youˮ 75-minutilise ettekandega enesekindluse suurendamisest. Seda olen endas kandnud üle kahe kuu, mis sest, et teema on endale ju pigem tuttav. Lisaks sellele, mida öelda, on vaja selgelt otsustada, mida MITTE öelda.

Pärast kahte kuud ka 42 lehekülge musta materjali endast välja kirjutamist kulus kaks nädalalt enne esinemist ühel õhtul kaks tundi, et täpne sisu neljal leheküljel tiheda tekstina kirja panna. Sellele järgnev samm oli sisu ja tegevuste ning illustratsioonide ajakavaks vormistamine, et etteantud ajaga jõuaks täpselt kõik ära teha ja rääkida. Kui veab, jääb aega natuke ülegi, kuigi tavaliselt kipub see esinedes olema ikka üks võidujooks ajaga. Seda sunnib tagant tavaliselt nii suur soov anda ja kasulik olla, kui ka vahel rõõmsalt pikaks venima kippuv jutt.

See on ajas muutnud. Karjääri alguses ja ka hiljem just uut materjali esitades (eriti kui on tegu suurte ja teatud mõttes tähtsamate auditooriumitega) on see vajadus täitsa olemas olnud. Valmistumine on siiani tähtis just sisu ja ajakava ning tegevuste poolest. Teine valmistumine on moraalne ja psühholoogiline. Kui ebakindlus kipub sisse lööma, siis on vaja ennast julgustada (ehk see ongi see motiveerimine), oma ülesannet, selle tähtsust ja seda, mida andma lähen, endale meelde tuletades. Sisulise valmistumise puhul olen pea alati olnud ja olen siiani äärmiselt põhjalik. Nüüd, pea 30 aastat asja teinud olles, pole vaja ennast eriti palju motiveerida ega julgustada, sest nii motivatsiooni kui ka julgust on piisavalt.

See on konksuga küsimus, mida vahel harva osalejad koolitajalt koolituse lõpus küsivad. Konksuga selles mõttes, et koolitaja ei ole ise tavaliselt ju õppija rollis. Konksu teine osa seisneb selles, et koolitaja ei saa päris hästi vastata, et mitte midagi, sest see jätaks rumala ning üleoleva mulje. Et, kuidas siis, kas ei õppinudki midagi. Kui aga otse vastata, siis muidugi olen. Kuna mu koolitused on paljuski dialoogi vormis, siis kuulen loomulikult alternatiivseid vaatenurki asjadele ja see rikastab. Loomulikult kuuleb tihti ka uusi asju osalejate valdkondade kohta ning põnevaid ja liigutavaid juhtumusi nende elust.

Olen ise rohkem õppinud inimestelt inimlikkust ja suuremeelsust. Koolitusi tehes olen õppinud pea igast korrast seda, kuidas midagi täpsemini või paremini teha.