Töökoormuse ja tööaja mõõtmine ei ole sama asi. Kuigi esmapilgul võiks tunduda, et tööaja kaardistamine annab piisava ülevaate, kui palju töötajad pingutavad, siis tegelikkuses on pilt oluliselt mitmekesisem.
Subjektiivne töökoormus on igapäevane reaalsus, mida iga töötaja kogeb erinevalt, teab PersonaliDisaini tegevjuht ja koolitaja Hanna Jõgi. Foto: PersonaliDisain
Töökoormuse hindamine võtab arvesse mitte ainult objektiivset tööaega, vaid ka subjektiivseid tajumusi – kui intensiivseks ja koormavaks töötajad oma päeva tegemisi peavad, kirjutab PersonaliDisaini tegevjuht ja koolitaja Hanna Jõgi.
Majanduslikult keerulisemal ajal pööratakse kuludele aina rohkem tähelepanu ning seetõttu on tavaline, kui juhtkond nõuab tõestust tehtud või tehtavate investeeringute vajalikkuse osas. Ühelt Eesti ettevõttelt päris juhtkond aru, kui kasulik on täpse tööaja planeerimise tarkvara ning selgus, et see hoidis kokku kümneid ja sadu graafikuväliselt paberile märgitud töötunde kuus.
Töötaja tööstressist põhjustatud läbipõlemise pretsedent olemas.
Hiljuti leidis kohus, et tööandja on rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse seadust, sest ei teinud nõuetekohast riskianalüüsi. Kohus mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja kahjuhüvitise ligi 10 000 eurot.
CV.ee tööturu kiiruuringust selgub, et 75,6% eestlastest on kogenud tööstressi. Lisaks on 53% vastanutest tundunud ärevust ning 42% läbipõlemist seoses oma tööga.
Kuidas peab tööandja käituma, kui pärast lapsehoolduspuhkust väiksema koormusega töötanud töötaja soovib taas täiskoormust, kuid tööandja ei saa seda võimaldada?
Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.