Tänapäeva Hunt Kriimsilmad - tööl pea kogu ärkveloleku aja?

Kui kindlas ametis igaks tööpäevaks kindlal ajal tööle minev inimene võib iseendale tööd korraldajale õhata: „Oh, sul on nii vahelduslik ja vaba tööelu,“ siis milline on seesuguste töötajate argipäev? Eriti neil, kes rabelevad mitmes ametis ja valdkonnas hoo ja hoolega, justkui tahaksid sinilindu püüda?

„Ainult näitlejatööd tehes oleks majanduslikku muretsemist palju rohkem, tuleb tegeleda erinevate valdkondadega: IT-ga – teha kodulehti ja kujundusi, mis olid algselt mu hobid, kuid on kujunenud mõningaseks sissetulekuks. Näitlemisega kaasneb ka erinevaid juhendamisi, õpetamisi koolides ja huviringides, samuti suvel laagrites. Lisaks tegelen Loomeruumis ja Kultuuriklubis BAAS nii IT, näitlemise, õpetamise kui ka organisatsiooni haldamise ja ürituskorraldusega.

Mõtlen iga päev läbi, et millega ja palju ma täna tegelen, kuid selle kõige juures kipuvad puhkusehetked ära ununema. Võib mõelda, et puhkan ühest asjast teist tehes, aga tegelikult peaks ka ainult iseendale olemise aega olema, mis tihtilugu kaob kõikide kohustuste vahele ära. Pean ennast jälgima ja korrale kutsuma.

Igakuine teenistus sõltub sellest, kui palju ja millist tööd mul parasjagu on. Näitlejatöö on osaliselt hooajaline, rohkem hõivatust on jõulude ajal ja suvel, mis annab tuntava teenistuslisa, aga keskeltläbi on sissetulek võrreldav keskmise palgaga või jääb alla selle, sest oluline on maksta ka kõik maksud.“

„Kui tegutseda korraga mitmes erinevas valdkonnas (olen olnud modell, juutuuber, digiturundaja jms), siis on väga oluline, et need üksteist pigem täiendaksid kui segaksid. Hetkel on ühest mu suurimast hobist, milleks on videote tegemine ja sotsiaalmeedia, saanud ka töö.

Prioriteedid tuleb paika panna ja samas mõelda vaimsele tervisele. Leida tasakaal töö ja puhkeaja vahel, mille kallal ma hetkel veel töötama pean. Kuna töö on tõesti ühtlasi mu hobi, siis unustan tihti puhata ja sotsiaalne olla. Peaksin vist iseendaga kokkuleppe tegema, et mitte hommikust hilisööni nii tihti töötada ja vahel täitsa vaba päev võtta.

Mitmes valdkonnas tegutsemise suurimaks plussiks on kindlasti erinevad kogemused ja õppetunnid, mida igaüks neist annab. Tihti saab ühes valdkonnas õpitut hoopis teises rakendada. Miinuspooleks on pidev ajapuudus. Kõigele end korraga pühendada ei saa ja võib juhtuda, et mingil hetkel tuleb mõnest tegevusest täielikult loobuda. Hetkel olengi keskendunud ühele valdkonnale ― sotsiaalmeediale. Lihtne ja kiire viis rikkaks saada see kindlasti pole. Täiesti ära elavad väga vähesed. Täpsemalt ma oma rahaasjadest rääkida ei soovi.“

„Töötan iduettevõttes, mis tegeleb finantstehnoloogiaga ― tarbijakrediidi ja järelmaksuvahendusega. Lisaks pean toidublogi. Natuke raha tiksub sotsiaalmeedia kampaaniatest, kui teeme erinevate brändidega koostööd.

Varases staadiumis start-up'is, millele olen põhitööna pühendunud aasta, olen ka ise osanik. Praegu turu keskmist palka ma endale ettevõtja rollis maksta ei saa, kuna ei taha oma raha liiga palju kulutada. Varem olen töötanud advokaadibüroos ja LHV Pangas, kus mu palk oli muidugi suurem. Väikeses mahus annan ma ka tasulisi õigusalaseid konsultatsioone, aga see ei tähenda stabiilset sissetulekut.

Ühes firmas töötades ma kõike seda teha ei saaks, sest blogi ja sotsiaalmeediaga seotut pean tegema päevasel ajal, oma põhitööd õhtul ja nädalavahetuseti. Need ettevõtmised üksteist ei täienda, pigem hakivad päeva.

Korralikult ei ole ma puhanud aasta aega, mil tulin pangast ära ja hakkasin start-up'i tegema. Kui tunnen, et olen tõesti kurnatud, siis võtan mõned päevad, kus teen mõne tunni tööd ja lähen koju puhkama.

Mul on küll palju töist vabadust, kuid ka vastutust. Kuigi stressi on üksjagu, siis palgatööga võrreldes on oma aja peremees olla lahedam.“

„Töötan õpitust erineval erialal, reklaamiagentuuris Taevas. Tegelen eelkõige sotsiaalmeedia sisu ja reklaamide, copywriting'u ja pildistamisega. Paari aasta eest lõin ka oma firma, kelle klientidele teen samamoodi sotsiaalmeediat, copywriting'ut, kirjutan tekste ja pildistan. Fototehnika, mis kuulub mu oma firmale, soetamiseks kogusin ise raha. Viis aastat olen tegelenud ka toidublogiga „Näljane Nelik“ – käime neljakesi restorane arvustamas, loome sisu nii oma blogis, Facebookis kui ka Instagramis, kuid lisaks oleme koostööd teinud ka muude ettevõtetega, näiteks Air Baltic, Riia turismibürood jt.

Minu puhul toimib põhimõte: mida rohkem ma teen, seda rohkem jõuan. Mida vähem teen, seda laisemaks muutun. Kuna mul on käsil väga paljud erinevad ettevõtmised, siis need toetavad mu produktiivsust. Kõik sõltub aja planeerimisest. Kuna mulle kõik tegevused ka väga meeldivad, siis vaba aeg kuulub ühtlasi tööle. Minu tööpäev ei lõpe kell viis õhtul, vaid võib-olla hoopis hilisel ajal voodis. Töötada võin ka pühapäeva õhtul. Kontoris kohalolu mu töö ei nõua. Saan olla ja pean olemagi liikuv ja paindlik.

Mul on olnud läbipõlemishirmu, kui kliente ja ülesandeid oli liiga palju, aga ma jagasin oma töökoormust natuke ümber ja andsin osa kliente ära. Kuna aga mulle meeldib inimestega koostööd teha, siis tundub kõik isegi mitte niiväga tööna.

Sissetulek sõltub paljuski sellest, kui palju ma jõuan teha. Suur osa teenistusest sõltub juhu- ja projektitöödest, aga see on Eesti keskmisest suurem. Kuna saan tööd teha igal pool, siis ei takista see ka reisimast. Olen väga-väga rahul.“

Olles iseendale tööandjaks ja rahmeldades mitmes valdkonnas, pole põhjustki meenutada töölepingu seadust, mille § 46 lg 1 sätestab töö tegemise ajapiirangu. Selle järgi ei tohi tööaeg kokku ületada keskmiselt 48 tundi seitsmepäevase ajavahemiku ja kuni neljakuulise arvestusperioodi jooksul. Eelkõige tervise säilitamise tõttu. Iseendale tööandjat see seaduseparagrahv justkui ei puuduta, sest vaevalt jõuab keegi arvutada ja arvestada, mitmeid tunde ta päevas töötab, kui on vaja hankida erinevaid tööotsi ja täita neid nii, et ülesandeid ja võimalusi jaguks ka edaspidi.

Eurostati eelmisel aastal avaldatud andmetest selgub, kui suur protsent Euroopa Liidus tööga hõivatud 15–74-aastastest inimestest olid iseendale tööandjad.

Selgub, et kõige rohkem ollakse iseendale tööandjaks Kreekas (33%) ehk iga kolmas töötav inimene. Keskeltläbi iga viies töötaja (22%) Itaalias eelistab endale ise tööd pakkuda. Järgnevad Poola (18%) ja Rumeenia (17%).

Kõige vähem (8%) on iseendale tööandjaid Taanis ja Luksemburgis, vaid veidi enam ehk 9% Saksamaal ja Rootsis.

Allikas: tooelu.ee