Oluline on tulemus, mitte tunnid

„Sa oled kogu aeg tööl,“ ütleb poeg nukralt isale, kui too üle koduläve astub. Seda ei kuule mees esimest korda. „Äkki on lapsel õigus?“ sähvab tal hetkeks peast läbi, mõeldes oma pikkadele tööpäevadele, mille hingetõmbehetkedeks on kujunenud suitsupausid, kui saab mõtteid koguda või kolleegidega veidi lobiseda. Äkki tulekski vähem tööd teha ja rohkem aega kodustele panustada?

OECD raporti põhjal töötas Eesti palgaline töötaja eelmisel aastal keskmiselt 1748 töötundi, seejuures kümme ja enamgi aastat tagasi töötas keskmine töötaja rohkem kui 1900 tundi aastas. Seega on Eestis töötajate töötundide arv aastatega sujuvalt vähenenud. Rootslased töötasid eelmisel aastal keskmiselt 1474 töötundi aastas ja see näiteja on neil püsinud aastate jooksul stabiilsena. Üllatuslikult selgub, et kreeklased pühendasid eelmisel aastal tööle koguni 1956 tundi aastas. Nende töötundide arv on OECD raporti põhjal püsinud aastate jooksul suuremana, kui oli näiteks eestlastel veel sajandivahetusel.

CV Keskuse 2014. aasta ligi 2000 tööealise inimese küsitlusest ilmneb, et 48% neist ei sooviks töötada üle 6–7 tunni päevas. Samas on 38% vastanutest nõus tegema tööd ka üle 8 tunni päevas.

Tehnoloogiaettevõtte Draugiem Group produktiivsusäpi DeskTime eksperimendi vahendusel kogutud andmete analüüsist selgus, et isegi 10% kõige produktiivsematest töötajatest ei suutnud töiselt panustada rohkem kui enamik teisi töötajaid ega olla tulemuslik kauem kui 8 töötundi. Seejuures tegid nad pärast 52-minutilist intensiivset tööd 17-minutilisi vahepause, sest aju vajas puhkust.

Ehk oleks mõistlik vähendada selliste pauside aega, mil töötajad keskenduvad asendustegevustele (surfavad netis, lobisevad kolleegidega, joovad kohvi jms), ja sellevõrra lühendada ka tööaega?

Elisa on testinud ja kasutusele võtnud erinevaid tarkade tööviiside meetodeid, sealhulgas on katsetatud erineva tööpäeva ja -nädala pikkusega.

„Ilmselge on, et pole olemas väsimatut töötajat, sest müügitöö on väga aktiivne ja pingeline, sõltumata sellest, kas klientidega suheldakse näost näkku või telefonitsi,“ ütleb Elisa meedisauhete spetsialist Taavi Teder. „Elisa müügiinimeste eesmärk on teha kliendi päev paremaks. Ka siis, kui ta midagi meilt ei osta. Seda on mõnevõrra keeruline teha, kui meie töötaja ise on väsinud.“

Elisas tehtud kuuetunnise tööpäeva projekt näitas, et töötundide hulk ja tulemus ei ole omavahel korrelatsioonis – vastupidi, tulemused on paranenud, kuna müügispetsialist suudab tööpäeva lõpuni olla aktiivne ja ergas. Pilootprojektist selgus, et müügitöötajad, kes olid lühemat aega tööl, teenisid sama palju või isegi rohkem, kui pika päeva tööl olnud. Ilmnes, et kõikide töötajate tulemused töötunni kohta paranesid.

„Lühem tööpäev tähendas ka seda, et pidime osa esindustesse rohkem inimesi tööle võtma. Näiteks Kristiine Elisas on varasema kuue asemel nüüd seitse töötajat. Samuti on ühe töötaja võrra kasvanud Rocca Al Mare ja Pärnu Kaubamajaka esinduste pered,“ avaldab Taavi Teder, nimetades, et lühema tööajaga töötavate elisalaste põhipalk jäi samaks. „Elisas sõltub töötasu väga palju inimese enda töötulemustest. Kes on müügis edukas, teenib ka tunduvalt rohkem.“

Projekt kajastus ka klientide rahulolus. Erksam teenindaja märkas ja teenindas klienti kiiremini.

Töötajate tagasiside on olnud positiivne. Näiteks sõnas anonüümseks jääda sooviv Viru esinduse töötaja, et kuuetunnine tööpäev väljendus kõige rohkem vabas ajas. „Esinduste töö käib tihti lainetena ja on üsna pingeline. Lühem tööpäev tähendab, et mul on rohkem aega ja energiat keskenduda endale, oma hobidele või perele. Samas saan ma varasemas suuruses töötasu.“

Neljapäevast töönädalat testis Elisa telemüügi töötajate seas, kelle tagasiside oli väga positiivne. Hetkel kaalutakse selle kasutuselevõttu teistes Elisa töövaldkondades.

„Tööaja vähendamine on inimestele esmapilgul atraktiivne, kuid üsna riskantne idee. Küsimus on selles, millest ollakse nõus loobuma.

Tööaja vähendamise pooldajad eeldavad, et sama töö tehakse ära vähema ajaga ja kuupalk jääb samale tasemele. Teatud juhtudel võib see nii isegi olla, kuid paljusid töid pole võimalik palju kiiremini teha ega töötunde 25–30% kallimalt müüa. Saab tõesti vähem teha, aga see tähendaks vähem toodangut, vähem kasumit, vähem palka ja vähem maksutulu. Maksutulu on lisandunud väärtusega otseselt seotud. Kui 20–25% tööaja vähenemine kanduks otse üle riigieelarve tuludesse, siis tähendaks see umbes 2–2,5 miljardi euro jagu vähem avalikke teenuseid. Seda on umbes sama palju, kui on Eesti Haigekassa ja Eesti Töötukassa eelarve kokku. Tasub järele mõelda.

Ametialadel, kus tunnitootlikkust pole võimalik suurendada, tuleks inimesi juurde palgata (et hoida kauplus või haigla lahti, tootmisliin töös jne). Tööjõuga on teatavasti Eestis juba kitsas käes. Üldine tööaja piiramine tähendaks mõnes sektoris hoopis seda, et töötajaid tuleb esialgu juurde leida ja sama toodangu tootmiseks kulub hoopis rohkem ressurssi.

Teenuste hinnad tõenäoliselt tõuseksid, kuna pakkumine väheneks, aga nõudlus mitte tingimata. Juukseid tuleb ikkagi lõigata, maju ehitada, patsiente ravida, prügi vedada, pangatehingud ära teha jne. Kui juuksur saab ametlikult töötada vähem tunde, siis tuleks tal sama palga teenimiseks tasu tõsta. Kui ei teki just mingit piirikaubanduse laadset alternatiivi, oleksid kliendid sunnitud seda maksma.

Eksportiva töötleva tööstuse ja teenuste (nt transport ja IKT) ettevõtted satuksid välisturgudel nõrgemasse konkurentsipositsiooni. Võrreldava tehnoloogiaga samas mahus tootmiseks kuluks rohkem inimesi ja kui kuupalgad jääksid samale tasemele, siis tööjõuühikukulu Eestis kallineks. Mõnes tööstusharus on võimalik automatiseerimisega tööjõumahukust vähendada, kuid ka see maksab ja esialgu lööks tööaja piiramine kindlasti nende konkurentsivõimet. Eksport on aga see koht, kust raha riiki juurde tuleb.

Töökohtadel, kus tööaja vähendamine on võimalik, seda vajadusel ja võimalusel juba läbi paindliku töökorralduse tehakse. Majandusele tulekski normtundide vähendamise asemel kasuks paindlikkuse suurendamine töösuhetes ja sotsiaalteenustes. Samuti tuleb panustada ümberõppesse ja innovatsiooni, et majanduse tööjõumahukust järk-järgult vähendada.“

Allikas: tooelu.ee