Töövaidluskomisjoni peale kaebavad otsustega rahulolematud

Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis asub kokku kaheksa töövaidluskomisjoni, mis lahendavad aastas pea 3000 töövaidlust. Töövaidluskomisjonid on kahtlemata üks tuntuimad ja kõige kauem toiminud kohtueelse vaidluse lahendamise organeid Eestis. Komisjonid tegutsevad paralleelselt kohtutega individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) alusel töövaidlusi lahendavate organitena (ITVS § 4). Praegu on menetluses töövaidluse lahendamise seaduse eelnõu, millega soovitakse veelgi täpsustada menetlusreegleid. Töövaidluskomisjoni idee on lahendada vaidlus kiiresti, saavutades õigusrahu minimaalsete kuludega.

Töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise reeglid

Töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamine toimub teistmoodi kui kohtuotsuse vaidlustamine. Komisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks ühe kuu jooksul maakohtusse. Seejuures on kohtusse pöördumise vormiks hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse kohta. Avaldaja võib esitada kohtule hagi asja rahuldamata osa lahendamiseks. Kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool.

Töövaidluskomisjoni menetluse läbinud töövaidlusasja arutatakse kohtus n-ö otsast peale, pööramata tähelepanu kohtueelsete menetlusreeglite järgimisele. Esmatähtis on siiski sisuline vaidlus ja kehtiv seadus ei näe ette töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamist üksnes komisjonipoolse menetlusnormide rikkumise tõttu.

Tööinspektsiooni andmete kohaselt jõudis 2015. aastal töövaidluskomisjonist kohtusse umbes 11% töövaidlusasjadest, s.o umbes iga kümnes töövaidlusasi.

Rahulolematus töövaidluskomisjoni tööga

Lisaks töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisele kohtus on võimalik rahulolematusega pöörduda tööinspektsiooni peadirektori poole. Samuti jõuab mõni kaebus töövaidluskomisjonile endale või tervise- ja tööministrile, kes nimetab komisjoni juhatajaid ametisse.

Eelmisel aastal esitati töövaidluskomisjoni tegevuse kohta 18 kaebust, selle aasta kümne kuuga poole vähem. Tavaliselt esitab kaebuse töötaja, sel aastal esitas kaebuse ainult üks tööandja, eelmisel aastal aga neli.

Peamiselt esitatakse kaebus, sest arvatakse, et komisjon ei ole töövaidlusasja lahendamisel olnud erapooletu. Sageli arvatakse, et menetlusreegleid on rikutud, vaidluse osapoolega on käitutud ebaväärikalt või ei olda töövaidluskomisjoni otsusega rahul. Uurimise käigus on enamasti jõutud järelduseni, et etteheiteid töövaidluskomisjoni tööle on põhjendamatud. Mõnikord ei kuulugi küsimuse lahendamine tööinspektsiooni pädevusse.

Lisaks esitatakse taotlusi komisjoniliikme taandamiseks, tehtud otsuse tühistamiseks ja töövaidlusasja uuele läbivaatamisele suunamiseks teise piirkonna töövaidluskomisjoni.

Tööinspektsioon on töövaidluskomisjoni suhtes administratiivse kontrollifunktsiooniga asutus. Seega on tal õigus vaid uurida, kas töövaidluskomisjon on töövaidlusasja läbivaatamisel täitnud menetlusreegleid. Kaebuse lahendamisel uuritakse põhjalikult kõiki asjaolusid, dokumente ja asjaga seotud teenistujate või kaasistujate selgitusi.

Kahtlus erapooletuse suhtes

Erapooletuse küsimus tõusetub ikka ja jälle, tihti koos muude reeglite rikkumise süüdistustega.

Individuaalse töövaidluse lahendamise seadus reguleerib töövaidluskomisjoni liikmete taandamist menetluse kestel. Komisjoni liikmed kuuluvad taandamisele, kui on alust arvata, et nad on isiklikult huvitatud asja lõpplahendusest. Samuti taandatakse komisjoni liikmed, kui nende erapooletuses tekitavad kahtlust muud asjaolud. Kuigi taandamine lahendatakse reeglina töövaidluskomisjoni siseselt, esitatakse pretensioone ka tööinspektsioonile.

Viimaste aastate kaebusi vaadates võib väita, et taolised pöördumised ei ole tavaliselt põhjendatud. Mõni aasta tagasi leidis aga aset töövaidluskomisjoni kaasistuja korruptsioonijuhtum, mis päädis kaasistuja süüdimõistmisega.

Möödunud aasta alguses pöördus üks töövaidluse osaline tööinspektsiooni poole kaebusega, et istungi protokollimine oli „komisjoni liikmete „kokkurääkimine”. Tema sõnul ei pakkunud komisjon võimalust kirja panna soovi menetluse lõpetamisest, mis viitas selgelt töövaidluskomisjoni erapoolikusele.

Sarnaselt eelnevaga väitis teine töötaja möödunud aasta kevadel, et komisjon keeldus võtma istungil vastu tervisetõendit. Lisaks olevat istungi protokolli „sisse põimitud tegelikkusele mittevastavat teavet kohtu eksitamiseks”. On isegi väidetud, et töölepingu ülesütlemine on toimunud tööandjal kokkulepitult tööinspektsiooniga.

Ka augustis toimunud istungi suhtes oli ühel töötajal kaebus: juhataja ei olnud enne istungit põhjalikult materjalidega tutvunud. Lisaks ei olnud töötaja rahul, et ta oli sunnitud kuulama kaks tundi tööandja emotsioonidel põhinevaid väiteid enda aadressil. Samuti pidas ta valeks istungi edasilükkamist tööpäeva peatse lõppemise tõttu. Selles kaasuses lahendasid kaasistujad taandustaotluse komisjoni juhataja suhtes ja jätsid taotluse rahuldamata, sest juhataja tegutses igati erapooletult.

Ülemöödunud talvel süüdistas avaldaja komisjoni erapoolikuses, sest vastaspoole esindaja osales kaasistujana regulaarselt töövaidluskomisjoni töös. Seetõttu ei saanud avaldaja hinnangul komisjon olla oma otsuses erapooletu, kuna oli vastaspoolega seotud. Tööinspektsioon vastas, et kaasistujana tegutseval töötajate või tööandjate esindajal ei ole keeldu töövaidluse osalist töövaidluskomisjonis esindada. Üksnes kaasistujaks olemine ei tähenda automaatselt, et esineb huvide konflikt korruptsioonivastase seaduse mõttes. Kui kaasistuja osaleb töövaidluse osalise või esindajana, siis menetluse ajaks jääb ta töövaidluskomisjoni tööst kõrvale.

Tööinspektsiooni uurimise tulemusena jõuti järelduseni, et kõik komisjoni liikmed tegid oma tööd nõutaval tasemel. Komisjoni erapoolik suhtumine ei leidnud kinnitust.

Töövaidluskomisjoni otsus ei ole kaebajale sobiv

Etteheited otsusele võib leida erinevaid. Hoolimata töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise võimalusest ainult kohtus, püütakse mõnikord leida kohtuväline lahendus. Töövaidluskomisjoni otsuse kehtivus sõltub üksnes kohtumenetlusest ja seda ka kaebusele vastates selgitatakse. Töövaidluskomisjoni otsusesse ei ole tööinspektsioonil ega ka töövaidluskomisjonil endal pärast otsuse teatavakstegemist õigust enam sekkuda.

Ülemöödunud aastal leidis üks töötaja, et otsust tehes ei ole komisjon kaalunud mõlema poole argumente. Samuti leidis avaldaja, et tema seisukohtade ja avalduste seadusele mittevastavust ei ole põhjendatud. Tööinspektsioon leidis, et komisjon on järginud töövaidlusasja lahendamisel seadusega ette nähtud menetlusreegleid. Istung oli protokollitud ja vaidlevatelt pooltelt oli palutud selgitusi.

Samuti soovis ülemöödunud aastal üks tööandja vaidlustada otsuses näidatud tulemustasu arvutuskäiku. Üle-eelmisel suvel oli üks avaldaja seisukohal, et töövaidluskomisjoni otsus ei ole täidetav ega oma õigusjõudu.

Eelmise aasta juulis väitis üks töötaja, et otsus on seadusevastane. Lisaks nõudis ta kaasistujalt, et viimane hüvitaks moraalse kahju 2800 euro ulatuses. Juhul kui summa ei oleks kindlaks ajaks arveldusarvele üle kantud, siis oleks kahjutasu 28 000 eurot. Samuti küsis isik, kas langetatud otsus tulenes poliitilisest tellimusest või oli see kaasistuja isiklik initsiatiiv. Antud juhul vastas asja lahendanud töövaidluskomisjoni juhataja, kes selgitas töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise korda. 

Menetlusreeglite rikkumise küsimus

Kui töövaidluskomisjoni rikub menetlusreeglit, ei muuda see otsust kehtetuks.

Kaebuste lahendamise käigus on mõne juhtumi puhul tuvastatud, et komisjon on menetlusnorme rikkunud. Näiteks mõnikord ei tee komisjon otsust teatavaks viie päeva jooksul pärast istungit, nagu seadus nõuab. Põhjuseks on toodud asjaolu, et kaasistujalt allkirja saamine võtab aega. Hilinemine otsuse teatavakstegemisega ei riku iseenesest poolte õigusi, sest vaidlustamise tähtaeg arvestatakse alates otsuse kättesaamisest.

Samuti esines eelmisel kevadel juhtum, kus küsimuse all oli asja arutamise koha valik. Töötaja töötamiskoha põhiseltpidi istung toimuma Kärdlas, tuginedes ITVS § 14 lg¹ ja § 17 lg 3 koosmõjule. Esimene istung aga toimus linnas, kus on komisjoni põhiasukoht.

Tööinspektsioon tunnistas möödunud aasta augustis mõningast rikkumist ühes diskrimineerimisvaidluse menetluses. Komisjoni teenistuja edastas tööandjalt komisjonile saadetud avaliku teabe seaduse alusel piiratud juurdepääsuga teavet teisele poolele.

Pöördujad on ette heitnud, et töövaidluskomisjoni ei ole vastanud osapoolte taotlusele või ei ole reageerinud taotlusele asja arutamine edasi lükata. On esitatud kaebus juhataja ebasobiva käitumise kohta istungil ja osapooltele asjas oluliste dokumentide edastamata jätmise tõttu.

Kaebusi töövaidluskomisjoni tegevuse kohta esineb, kuid valdav osa nendest on olnud põhjendamata. Tihti tuleb anda hoopis selgitusi töövaidluskomisjoni kui kollegiaalse organi õiguste ja  menetlusnormide kohta. Samuti tööinspektsiooni piiratud õiguste kohta suhtes töövaidluskomisjoniga. Tihti on pöördumised tingitud kaebuse esitaja vähesest teadlikkusest, vaidlustatakse töövaidluskomisjoni otsust või heidetakse ette menetlusreeglite rikkumist. Samuti on sageli kaebuse ajendiks rahulolematus, kuna otsus ei ole vastanud kaebuse esitaja ootustele.

Allikas: tööinspektsiooni infokiri Tööelu

 

Autor: Elina Soomets, tööinspektsiooni õigustalituse juhataja