Millised köidikud meid inimestena piiravad ja milleks neid vaja on?

Köidikute all pean ma silmas järgnevaid asju.

Võlad: pangalaenud, krediitkaardid, liisingud.Töö, mida me vihkame: 9–17 kontoris istumine, kuigi sooviksime selle ajaga teha hoopis midagi muud; töö, mida teeme vaid raha pärast; töö, mida teeme, et osta endale asju, mida me tegelikult ei vaja.Ebatervislikud suhted: sõbrad, kes meid alla tõmbavad; romantilised partnerid, kes meie kasvu pärsivad; igasugused suhted, mis toovad meie ellu pigem halba kui head.Materiaalsed omandid: rohkem riideid/mööblit, mida me ei vaja; asjad, mida me ei kasuta ja mis meile isegi ei meeldi.Sotsiaalsed kohustused: sotsiaalvõrgustikes osalemine; „sõbrad”, kellega me isegi ei taha kohtuda, aga teeme seda siiski; peod, kuhu me isegi ei taha minna, kuid sotsiaalselt mõjutatuna siiski läheme.„Ma peaksin” ehk ühiskondlik mõjutus, mida me peaksime tegema: ma olen X-aastane, seega peaksin praegu olema abielus; ma olen X aastat vana, seega mul peaksid olema lapsed; ma olen X aastat vana, seega mul peaks olema isiklik kodu; ma olen X-aastane, seega mul peaks olema X rahasumma kontol jne.

Nagu ka David Icke laupäevasel World Wide Wake-up Tour’il küsis: „Kuhu me kõik jookseme? Sest finiš on siiski ju surm?” Ehk miks me oma elu nii ebateadlikult ja läbimõtlematult elame? Robotlikult ja tuimalt? Uskudes seda, mida peavoolumeedia meile ette söödab, ilma ühtegi küsimust esitamata? Miks me ümbritseme end inimestega, kes meile mitte mingit sügavat väärtust ei paku, ja lükkame eemale kõik need, kes reaalselt sellest lambakarjast välja on astunud, tahtmata näha tõde, mis meie endi sees nii tugevalt vibreerib? Miks me mõistame hukka kõik need, kes on otsustanud end köidikuist vabastada ja tõesti täiel rinnal spontaanset elu naudivad?

Massid on tegelikult ju kõik nii ühesugused. Tööpäeviti üheksast viieni mürgitavad nad end mitme tassi masinakohviga, õhtuti tuimastavad oma meeli televiisori ees ja nädalavahetusel kallavad jugade viisi alkoholi kõrist alla, et ometi selles kohutavas vanglas nimega igapäevaelu midagi positiivset näha. Kas see pole mitte kurb? Ja kas selline peaks siis olema elu? Kuhu jäävad küsimused? Kuhu jääb eksistentsiaalne küsimus: „Milleks seda kõike? Miks ma siia ilma sündinud olen? Ja millise jälje ma endast siia jätan? Mis on minu sõnum oma lastele?”

Sest nii kaua, kuni sa usud, et see massiline eluviis, kus sind kontrollivad su boss, pank, sinu vanemad, sõbrad, peavoolumeedia, mõttetute asjade kuhjad, mille sa oma elu jooksul kokku oled ostnud, ja sotsiaalmeedia, ei saa sa mitte ühtki spontaanset otsust või valikut oma elus teha ja mängid igavesti teiste mängu, elades pidevalt kellegi kontrolli all. Jah, mõni nn köidik võib vahel olla vajalik, minimaalseks perioodiks, kuid mida enam sul neid on, seda võimsamad trellid sind piiravad. Ja seda sügavam rahulolematus su sees kobrutab.

Vaadates otsa oma omanditele ehk köidikutele, olgu need siis tööga seotud, materiaalsed, emotsionaalsed või sotsiaalsed, ja küsides endalt, mille kuradi pärast mul kõike seda vaja on, võid üles leida tõe, mis sind viimaks ometi sellest illusioonikuhjast päästab.

Allikas: Motivaator.ee blogi

Autor: Kathleen Kanervikko, Motivaatori turundusjuht