Tööohutuse lohakus on nagu lahtine kingapael

Tööohutus on valdkond, kus tööandjad ja töötajad peavad panustama ühtviisi maksimaalselt, et tagada ohutu keskkond ja pikaajaline töövõime. See on valdkond, mis on seadusandlusega hästi reguleeritud, ettevõtetes on kehtestatud töösisekorra eeskirjad ja erinevate seadmete ohutu kasutamise juhendid. Tööandjate tegevuse üle saab kontrolli teostada Tööinspektsioon, lisaks saab tööandja kasutada sisemise järelevalve süsteemi töökeskkonnanõukogu ja -volinike näol. Ometigi juhtub õnnetusi, millel võivad olla rasked tagajärjed.

Tööohutuse suurendamiseks on välja pakutud erinevaid ideid. Näiteks kehtestada täiendavaid kontrolle või kaasata ametiühinguid töökeskkonnaalasele kontrollile, praktikast ei puudu ka lisatasudest ilma jätmine ohutusreeglite rikkumise korral. Karistamine tekitab trotsi nii ettevõtjates kui ka töötajates, aga kas leebed meetmed üldse töötavad?

Kui meie pereliige kõnnib tänaval lahtise kingapaelaga, mida me siis teeme? Kui hoolime (ja me ju hoolime!), siis palume tal seisma jääda ja kingapael kinni siduda või seome selle ise kinni. Mitte selle pärast, et pael mustaks saab, vaid ikka selle pärast, et ta paelale ei astuks ega kukuks.

Niisamuti nagu lahtiseid kingapaelu, märkame oma igapäevatöös väikeseid lohakusi tööohutuse valdkonnas. Märkame neid enda tegemistes või heade kolleegide puhul. Keegi on unustanud kiivri pähe panna. Endal on masinate töötsoonis kõndides kaitseprillid otsmikule ja kõrvaklapid kaelale ununenud. Väikesed asjad ja tõenäoliselt ei juhtugi midagi. Tundub isegi imelik või ebamugav iseenda juures neid asju parandada või kolleegile meelde tuletada. Kas tegelikult on neil kahel situatsioonil vahet?

Järjest rohkem on ettevõtteid, kus ohutuskultuuri pisiasjade märkamine on muutunud igapäevatöö lahutamatuks osaks. Mul on olnud õnn osaleda ise ettevõtte juhina ühes mahult suures ja ajaliselt lühikeses tööohutuse parandamise protsessis ning oskan seetõttu hinnata jõupingutusi, mida ühe ettevõtte töötajad koos on võimelised ette võtma, et ohutumat töökeskkonda kujundada.

Sellele kogemusele tuginedes saan öelda, et ohutus algab igaühest meist. Juhina peame seisma kindlalt selle eest, et ettevõttes kehtestatud ohutusreegleid järgitakse, ise seejuures eeskujuks olles. Pidevalt ohutusele tähelepanu pöörates saame muuta ka kogu organisatsiooni suhtumist. Ma usun ka, et selles töös ei saa olla juht üksi vedaja.

Tihti loen või kuulen uudistest, kuidas erinevad seotud organisatsioonid muretsevad tööohutuse järgimise pärast mõnes ettevõttes. Kutsun üles muretsemisest kaugemale minema ja seda mitte täiendavaid kontrolli õiguseid nõudes, vaid koostööd pakkudes. Nii näiteks saab ametiühing väga palju ära teha, alustades või lõpetades koosolekuid oma liikmetele tööohutuse alase meeldetuletusega. Lisaks õigustele on meil ju ka kohustused.

Kui pingutada ühiste eesmärkide nimel koos, üksteisest hoolides ja märgates, siis on suur võimalus saada kiirem ning kestvam muutus ohutuma töökeskkonna kujunemisel ettevõttes.

Allikas: Tööinspektsiooni infokirja Tööelu juuninumber

Autor: Lauri Rohtoja, AS EVR Cargo juhatuse liige