Mis on mälus kõige olulisem?

Nooremas eas on kindlasti lihtsam, vanemas eas kulub lihtsalt rohkem aega. Ruumi uue info salvestamiseks on ajus piisavalt. Oma elu jooksul me seda täis mahutada ei suuda. See, kas vajalik mällu ka talletub, sõltub eelkõige tähelepanust. Kui ei jaksa, ei oska, ei taha või ei huvita, ei ole võimalik meelde jätta. Teadlik keskendumine on suur kunst. Nooruspõlves oleme rohkem ahvatlustele vastuvõtlikumad ja anname kergemini neile järele, vanemas eas jällegi ei suuda keha nii palju vajalikku energiat toota, et aju kiiresti ja lihtsalt hakkama saaks.

Kuna aju esmaülesanne on meid elus hoida ehk võimalikult varakult märgata ohte ja reageerida nendele enne, kui jõuame mõtlema hakata, siis on meie tähelepanu alati suunatud sellele, mis on uus. Seda on hea teada ja igapäevaelus arvesse võtta. Kui astub tuppa uus inimene, muutub äkitselt akna taga ilm, helistab tundmatu number, saabub postkasti uus kiri, tunneme ebatavalist lõhna vms, reageerib meie aju automaatselt sellele ja jätab tähelepanu hetkel käimasoleva tegevuse või mõtte. Kui meil on vaja ilmtingimata keskenduda, peame suutma luua endale keskkonna, kus võimalikke segajaid oleks minimaalselt. Mis teisisõnu tähendab seda, et kui töötame avatud kontoris või töö eripära on selline, mis ei võimalda rahu ja vaikust, peame leppima, et aju reageerib kõigele sellele, mis on uus ja me oleme kogu aeg häiritud olekus.

Meid ümbritsevas keskkonnas on tavaliselt kahte sorti segajaid, mis ei lase rahulikult keskenduda. Ühed on välised (müra, valgus, temperatuur jne), teised sisemised (rahutus, valu, ootus, nälg jne). Väliste ärritajate peamiseks tekitajaks on teised inimesed. Kuigi tänapäeval enam väga ei saa neid välja lülitada (me lubame neid kõikvõimalikul moel ennast häirida), siis on nendega siiski lihtsam toime tulla, kui sisemiste segajatega. Kõikide nende taga on aga üks, mis meie tähelepanuvõime lausa tapab. See on teadmatus. Teisisõnu – tagasiside puudus. Me ei suuda end kokku võtta, kui me ei tea, mis edasi saab. Töö juures on kõige hullemad teadmatused näiteks see, kui me ei tea, kas me teeme oma tööd piisavalt hästi, kas ülemus on minuga rahul, kas mu töökoht säilib, kas mu kolleegid tegelikult ka hindavad mind jne. Kui tahame, et organisatsioon areneks ja saaks aina paremaks, tuleb anda võimalus inimestel keskenduda ja neile regulaarselt teada anda, kui hästi neil läheb.

Sel ajal, kui inimese aju töötleb uut infot, ei jäta ta seda meelde. Kui te loete keskendunult parasjagu mingit dokumenti (näiteks seda artiklit) eesmärgiga sellest võimalikult hästi aru saada, siis ei mäleta te lugemise lõppedes enamikku sellest. Selleks, et aju saaks töödeldud info korralikult pikaajalisse mällu salvestada, tuleb anda aega. Ehk teisisõnu tuleb anda puhkust pidevalt uue info vastuvõtmisest. Enne koosoleku lõpetamist tuleb korrata üle kõik olulisemad läbi arutatud teemad, et need kõigile meelde jääks. Kasuta või unusta. Kui infot on liiga palju, ei ole aega ajul neid seedida ja kahjuks meelde ei jää. Mõtlemise kiirus on inimestel erinev lähtuvalt tema varasematest teadmistest ja kogemustest, mistõttu ei saa ka eeldada, et kõik sama kiirelt mõistavad. Ainuke aeg, millal aju salvestab, on pausi aeg. Ande töötajatele aega hingata, olla, mõelda, puhata. Muidu on teil varsti hulk sassis ja segaduses läbipõlenud töötajaid.