10 tööturuennustust aastaks 2019

Eesti hoiab oma positsiooni Euroopa Liidu kõrgeima tööhõive numbriga. Vabu töökohti on jätkuvalt oluliselt rohkem kui tööotsijaid. Vähesel määral võib asi paraneda tänu sellele, et muist eestlastest tuleb kodumaale tagasi, aga teisalt on elatustase Lätis, Leedus ja Poolas paranenud ning sealt me enam varasemas mahus abikäsi ei saa. Tekivad tagasilöögid välisettevõtete Eesti turule tulekuga, sest töötajaid napib ja palgad kerkivad kiiremini kui pärmitainas.

Kuna tööealisi eestlasi jääb vähemaks, aga tööd tuleb juurde, muutub välismaalaste Eestis töötamine üha levinumaks ja inimesed hakkavad sellega tasapisi harjuma. Paljud tööandjad unistavad Ukraina töötajatest ja kuna olukord nende kodumaal on ebastabiilne, võib eeldada, et kõige rohkem ongi välismaalastest Eesti ettevõtetes just ukrainlasi. Ka neis firmades, kus on võõrtööjõudu seni peljatud, hakkab jää sulama ja tööandjad mõistavad, et kõigi töötajatega ei peagi saama eesti keeles suhelda. Kuna keskastme juhid peavad välismaalt tulevate töötajatega päevast päeva suhtlema, võib ennustada, et võõrkeelte, eriti vene keele osatähtsus on juhtide ja keskastme juhtide värbamisel oluliseks teguriks.

Tänavu täitus võõrtööjõu kvoot aprillis, möödunud aastal juunis. Juba praeguseks on suurem osa algava aasta kvoodist n-ö broneeritud, kvoot täitub ilmselt veebruaris. Kuna kvooti hoitakse valimiste eel poliitilistel kaalutlustel kunstlikult madalal, kasvab paratamatult ebaseadusliku võõrtööjõu hulk. Keegi ei tea, kes on need inimesed ja kus nad täpselt töötavad, riigile maksuraha neilt ei laeku ning koore riisuvad riigi ja kohalike ettevõtjate asemel idaeurooplastest hangeldajad.

Suurt segadust tekitava tuludeklaratsioonitormini on jäänud vähem kui kaks kuud. Eeltäidetud deklaratsioonid saavad inimestele kättesaadavaks veebruari teises pooles ja umbes 50 000 inimest avastab, et neil tuleb senise riigipoolse rahatagastuse asemel ise riigile juurde maksta. Positiivse külje pealt vaadates võib seda võtta kui riigi antavat lühiajalist intressita laenu, aga tõenäoliselt pole paljudel inimestel riigile võla tagasi maksmiseks sääste kogutud. Kuigi uuest maksusüsteemist on palju räägitud, leidub küllaga inimesi, kes alles kevadel ärkavad ja märkavad, et midagi on pöördumatult muutunud. Põhiline pahameel langeb loomulikult nende peale, kes on kõige lähemalt võtta – tööandjatele ja renditöötajate vahendajatele.

50+ vanuses töötajad muutuvad tööturul üha väärtuslikumaks ja väärtustatumaks. Kui veel hiljuti võis meediast lugeda lugusid sellest, kuidas tööandjad värbamisel pensionieelikuid vältisid või juba olemasolevatest lahti püüdsid saada, siis tööjõukriisi oludes ja lumehelbekestes pettununa on tööandjad hakanud olukorda ümber hindama. Lisaks 50+ vanuses inimestele on tööturule tagasi oodatud ka pensionärid, kellele üha rohkem pakutakse kas osaajaga töökohti või hooajatööd. Küllap näeme algaval aastal üha rohkem värbamiskampaaniaid sõnumiga „Vanus ei loe!”.

Segadus tööturul on suur – kandidaadid ei oska töökohtade vahel valida ning tööandjad ei ole harjunud, et töötajad dikteerivad palga ja kui miski enam ei meeldi, hääletavad jalgadega. Seetõttu läheb võitlus heade töötajate pärast üha pöörasemaks ning ajalehti sirvides saab peagi selgeks, et töötaja on tähtsam kui klient. Värbajatelt oodatakse turundusalaseid teadmisi ja oskuseid ning tööandja bränding saab sama oluliseks kui turundamine kliendi suunal.

Värbamisralli käigus muutuvad töökuulutused atraktiivsemaks nii sisult kui vormilt, tavalise töökuulutuse peale ei pruugi tulla ühtegi kandidaati. Ja kui CV-sid tulebki, siis tööintervjuule lihtsalt ei ilmuta. USA-st alguse saanud trend, et lisaks sinikraehüpiklusele ei ilmu ka valgekraed tööintervjuudele, loobuvad juba vastuvõetud tööpakkumistest või kaovad lihtsalt ära, jõuab ka Euroopasse. Üleostmine hoogustub ja headhunter'i ametikoht on muutunud sedavõrd nõutuks, et isegi neid endid püütakse omakorda üle osta.

Paindlikkus on rahalise motiveerimise kõrval tugevaks valuutaks muutunud. Ootus paindlikumale tööajale ja töövormile ei puuduta kaugeltki enam vaid noori, pea kõik inimesed oskavad sellest lugu pidada. Motiveeritud inimene on enamasti kohusetundlik, mistõttu ei tohiks tööandjad peljata uut ajastut, kus osa inimesi töötab kodus ja teised jõuavad kontorisse kella kümneks. Seni, kuni töö on tehtud suurepäraselt, ei tohiks kunstlikke piiranguid seada. Selle üleilmse trendi kõrval püsib Eesti töölepinguseadus praktiliselt muutumatuna ega soosi paindlikke töövorme praktikas sugugi ehk käärid seaduseraamistiku ja tegelikkuse vahel kasvavad veelgi.

Sektorites, kus palgad on juba head ja paindlikkus tavapärane, aga vajalikke töötajaid ikka napib, püütakse inimesi peibutada üha uute ja teisi üle trumpavate soodustustega. Tervisespordi toetamine ja moodne töökeskkond on juba hügieenifaktorid, millega otseselt kedagi ei meelita. Pigem saavad uuteks magnetiteks täiendav tervisekindlustus, tööandja pension, ettevõtte osaluse pakkumine ja tavapärasest pikem tasustatud puhkus.

Automatiseerimine ja digiteerimine aitavad osaliselt tööjõukriisi lahendada. Kui seni oli valdav suhtumine, et inimene on soodsam kui masin, siis nüüd oleme jõudnud pöördepuntki, kus mõistetakse, et inimpuudutus teeb kõik kallimaks, nii tööstuses kui teenusmajanduses. Kassapidajaid me ilmselt mõne aasta pärast toidupoodides enam ei näe, aga see ei tähenda, et selle ameti pidajad jääks töötuks – neile leitakse teine rakendus.

Inimesed liiguvad rohkem kui kunagi varem, nii riigis sees kui riikide vahel. Linnastumine jätkub ka Eestis möödapääsmatult ja seda ei peata miski. Kui keegi tahab maale elama kolida (või maal elamist jätkata), tuleb endale ise töökoht luua või leida tööandjaks ettevõte, mis võimaldab töötadat kontoris kohal käimata. Töökohad koonduvad sõlmpunktidesse ja kuna inimesi ei jätku, muutub üha elementaarsemaks transpordilahenduste pakkumine, kuigi sel juhul tuleb arvestada erisoodustusmaksuga.

Samas puudutab mobiilsus ka liikumist Eestist ära ja Eestisse tagasi. Ühelt poolt lähevad noored jätkuvalt õnne otsima, aga teisalt tulevad paljud inimesed Soomest ja teistest riikidest tagasi. Ka BREXIT mõjutab Euroopa tööturgu ja tulevikus on Suurbritannia tööturg ilmselt suletum kui seni.