Kuidas muuta ettevõttes ohutuskultuuri

Toiduainetööstuses on lõikamismasinate terade vahetamine rutiinne tegevus. Kaitsekinnaste kandmine seda tööd tehes on kohustuslik ja kirjas ka ohutusreeglites. Kuna selle tööga seotud oht on ilmne, järgisid eranditult kõik töötajad seda reeglit ka ettevõttes, mille kohta alljärgnev näide on toodud.

Intuitiivsed ohud

Ühel päeval, kui vahetati lõikemasina terasid, kukkus töötajal lõiketerade plokk käest. Selle asemel et lasta ohtlikul osal põrandale kukkuda, üritas ta seda kinni püüda. Intuitiivselt haaras ta kukkuvate terade ploki järele ning võttis sellest kinni tugevamalt kui tavaliselt. Terad lõikasid läbi kaitsekinnaste ja vigastasid töötaja käsi. Spontaanne impulss mitte kaotada nugade plokki kaalus üles ratsionaalse tegevuse, mis vastaks ohutusreeglitele. Hiljem selgus, et turvakindad ei olnud piisavalt lõikekindlad teradest tugevasti kinni võtmiseks.

Mis juhtus?

Tootmismeeskond oli lõikemasina käsitsemiseks kollektiivselt välja arendanud ohutusreeglid ja valinud kaitsekindad. Valiku hindamiseks oli läbi viidud ka test. Keegi ei kahelnud kinnastes ega ohutusjuhistes. Pärast õnnetust olid kõik meeskonnaliikmed šokis, sest nende endi kehtestatud ohutusmeetmed ei olnud piisavad.

See vahejuhtum sai siiski positiivse lõpu. Lõikamismasina tootjaga ühendust võttes selgus, et välja on töötatud spetsiaalne kaitsekorpus, millega terad enne nende masinast võtmist kaetakse. Nii saavad töötajad terasid ohutult käsitseda. Selleks, et tagada uue protseduuri kasutuselevõtt, kaasati tutvustamisse kogu meeskond. Nii sai igaüks veenduda, et uus meetod tagab suurema ohutuse, ja peagi kasutasid seda kõik.

See juhtum tõestab riskide korrapärase hindamise olulisust ka siis, kui inimesed usuvad, et nad teevad kõike õigesti ja tunnevad end turvaliselt. See on ka hea näide inimeste valmisolekust järgida ohutusreegleid, kui nad on tõesti veendunud nende sobivuses.

Kaitse kemikaalide eest

Keemiatööstuses on kaitsekinnaste kandmine kohustuslik, ent kuna keemiliste ainete jäägid võivad kinnastele jääda, tuleb need ära võtta näiteks siis, kui puudutatakse ukselinke, käepidemeid või arvuteid. Nii ei seata ohtu kolleege, kes samu esemeid paljaste kätega puutuvad.

Sageli unustavad töötajad kindad ära võtta või ei tee seda, kuna peavad seda tülikaks. Veelgi enam, kolleege ei usaldata ja kardetakse ohtu sattuda, sest teised ei pea reeglitest alati kinni. Tulemusena ohustatakse enesekaitsega teisi, tekitades absurdse olukorra, kus lõpuks ei järgi mitte keegi kokku lepitud reegleid.

Ohutusnõustajad nägid ühes keemiaettevõttes, kuidas töötajad eksisid reeglite vastu ja kandsid kaitsekindaid pudelialuste tõstmisel. Töötajad teadsid, et eksivad reeglite vastu, ja põhjendasid seda järgnevaga: „Nägime, kuidas kolleegid kandsid pudelialuseid tõstes samuti kaitsekindaid, ja seepärast kanname kaitsekindaid iseenda kaitsmiseks.”

Teine näide sama reegli vastu eksimisest juhtus siis, kui nõustajad nägid töötajat, kes ei võtnud kaitsekindaid käest ja kasutas ukselingi avamiseks puhast riidelappi, vältimaks lingi saastamist.

Mida sellest järeldada? Töötajatel on oskus leida loovaid lahendusi, millest saavad isiklikku kasu, tuues samal ajal ohvriks kogu meeskonna turvalisuse. Valest käitumisest võib saada muster, mis jätab lõpuks kõik kaitseta. Siin ei aita isegi selged juhised kaitsekinnaste kandmise ja äravõtmise kohta, sest usaldamatus kaalub tugevalt üle mis tahes ratsionaalsuse.

Isiklikud hirmud

Ohutut käitumist mõjutavad kõige enam isiklikud hirmud. Ettevõte saab muuta töötajate suhtumist ainult siis, kui juhtkonna aktiivsel osalusel kaasatakse töötajaid, et tuvastada koos potentsiaalsed ohud ja töötada välja ohutusreeglid. Eelkirjeldatud näidete korral tuleb alustada puhtalt lehelt ja kehtestada turvakinnaste kasutamise reeglid, mida kõik töötajad aktsepteerivad ja täidavad.

Kui inimesed ei tegutse alati ratsionaalselt, siis miks usume, et suudame neid mõistlike argumentidega veenda õigesti käituma?

Tihti eeldatakse, et tööohutuse tagamiseks piisab tööohutuseeskirjade tutvustamisest. Praktika näitab vastupidist. Inimesed eelistavad lihtsaid viise ja ignoreerivad oma teadmisi korrektsest käitumisest. Soov parandada oma tulemusi võib motiveerida reegleid rikkuma, seega lükatakse turvatunne oma teadvuses tahapoole. Tuleb välja, et konkreetse momendi eelist peetakse palju tähtsamaks kui potentsiaalse ohu ilmnemist tulevikus – isegi kui see kujutab füüsilist ohtu.

Tihti antakse ohutusjuhiseid edasi passiivselt ja emotsioonitute monoloogidena. Selline viis ei ole efektiivne, sest nii talletatakse vaid väike osa saadud infost. Ettevõtted, mille sissetulek sõltub otsesuhtlusest oma klientidega, kaoksid sellist meetodit kasutades varsti turult. Siiski lubatakse sellist meetodit kasutada olukorras, mis puudutab töötajate tervist ja turvalisust. Miks nii tehakse?

Tegelikult on enamik töötajaid piisavalt intelligentsed, et mõista tööohutuse tähtsust. Seepärast tuleb neid võtta tõsiselt ning küsida nende arvamust ja lahendusi olukorra parandamiseks.

Kui riskikäitumisest saab rutiin

Kogemused näitavad, kui oluline on rääkida olukordadest, mil tuleb kasutada turvameetmeid. Toome näite pakendiettevõttest, mille tööprotsessis ilmnes regulaarselt häireid. Töötajate ülesanne oli kontrollida plastkotte, mis täideti vedelikuga. Tihti esines juhuseid, kui kottides oli vedeliku asemel õhk. Vähendamaks tekkivat jäätmekogust, tegid töötajad lõikenugadega kotti augud ja lasksid õhu välja. Selline tegevus muutus rutiiniks, kuigi see ei olnud tavalise tööprotsessi osa. Seejuures ei kasutanud töötajad kaitsekindaid. Ühel päeval kahjustas ajutine töötaja end lõikenoaga.

Õnnetusjuhtumi analüüs tuvastas, et regulaarne riskihindamine ei arvestanud sellise olukorraga, vaid ainult tavapärase tööprotsessiga. Kui töötajad oleksid julgenud rääkida probleemist, oleks ebaõige käitumine saanud teatavaks palju varem. Tegelikult ei ole lõikenugade kasutamine ilma kaitsekinnasteta ohutu. Lisaks ei ole ka kilekottide taoline lõikamine õige viis prügi vähendada. See näide ilmestab, kuidas reeglite rikkumine muutub juhtkonna teadmata rutiiniks, kui töötajatega ei arutleta avatult ja regulaarselt ohutuse teemadel.

Suunavad ohutusjuhised

Juhiste ja reeglite ettelugemise asemel tuleb olukord ümber pöörata ning küsida töötajatelt küsimusi. Näiteks: „Mida vajate selle ülesande ohutuks täitmiseks?” Nii tunnustame nende oskusi ja austame neid omaenda ohutuse tagamise ekspertidena. Ohutusinstruktsioonide eesmärk ei ole ainult teavet edastada, vaid ka motiveerida inimesi korrektselt käituma.

Küsimuste küsimine aitab töötajatel paremini teadvustada ohte ja reflekteerida oma mõtteid töösituatsioonide osas. Kõik õppesessioonid peaksid lõppema kokkuleppega selgetest kohustustest, millele osalejad annavad allkirja.

Eksperdid soovitavad seda meetodit proovida, sest nii saab töötajatelt kasulikke vastuseid ja lahendusi. Ideede vahetamisele peab järgnema ka üleskutse, et kõik hakkaksid kokku lepitud ohutusreegleid järgima. Seejuures tuleb meeles pidada, et juhtkonna kohalolu ja aktiivne osavõtt ohutuse aruteludes on töötajate jaoks märgilise tähendusega.

Ohutusalased arutelud kui igapäevarutiin

Ohutuse üle arutamine ei nõua suurt pingutust – see on peamiselt inimeste suhtumise ja organisatsioonikultuuri küsimus. Ohutusalased arutelud peaksid organisatsioonis olema sama tavalised kui toodete kvaliteet või kulude kokkuhoid. Loomulikult peavad kõik töötajad ohutusreegleid tundma, kuid veelgi olulisem on neid rakendada. Selleks on vaja positiivset ohutuskultuuri, mida toetab juhtkonna nähtav pühendumine ohutusele. Juhtkonna külastused on siinkohal efektiivne ja asjakohane viis. Avatud küsimusi kasutades saavad juhid näidata oma pühendumust ohutusele ja integreerida töötajaid ettevõtte ohutuskultuuri.

Praktilised kogemused on näidanud, et häid tulemusi on andnud alljärgnevate küsimuste küsimine:

Millistele ohtudele pead seda tööd tehes tähelepanu pöörama? (näitab teadlikkust riskidest)Mida teed tööohutuse tagamiseks? (näitab teadmisi õigete kaitsevahendite ja käitumise kohta)Millises ohtlikus olukorras oled olnud, mis on hästi lõppenud? (näitab, kui hästi toimivad ohutusmeetmed)Kas oskad välja tuua, mida võiksime tulevikus parandada? (näitab austust dialoogipartneri suhtes)

Küsimused juhtkonnale:

Mida oled teinud, et saaksime pärast koosolekut turvaliselt koju minna? (näitab juhtide teadlikkust ja teadmisi ohutuse kohta)Mida oled isiklikult teinud tervisekaitse ja ohutuse tagamiseks pärast viimast koosolekut? (jõustab aktiivset juhtkonna ohutusalast tegevust)

Õigete küsimuste küsimine toetab töötajate pühendumist ja teadlikkust ohutuse kohta. Seejuures tuleb vältida tunnet, nagu toimuks ülekuulamine. Vestlus peab olema dialoog, mis põhineb üksteise austamisel.

Ärge unustage, et teil peavad olema vastused omaenda küsimustele. Küsimuste küsimine tähendab juhtimist, aga juhtimine tähendab arenemist – ka ohutuse poolest.

Allikas: Tööinspektsiooni ajakirja Tööelu kevadnumber