Kolm põhjust, miks inimeste juhtimine äris üha keerulisemaks muutub ehk uued vs. vanad juhid

1) KASUM EI OLE ENAM KÕIGE TÄHTSAM

Me elame kasumipõhises ühiskonnas, kus ainukeseks edu mõõdupuuks on raha ja kasum. Ilma liialdusteta võib aga öelda, et ühiskond on sellisest lähenemisest lihtsalt väsinud. Me kõik teame, milleni see viinud on, alates lapstööjõu kasutamisest Aasias kuni reovete ookeani paiskamiseni Põhja-Ameerikas. Väga paljude meie tänaste probleemide põhjuseks on kasum – rahaline number, mille nimel kõik tööd rabavad.

Need vähesed, kes selle kasumi koorivad, usuvad jätkuvalt kasumi olulisusesse, sest nende kasum tuleb ju teiste inimeste ja loodusressursside arvelt. Küll aga ei usu enam kasumisse need inimesed, kelle arvelt seda välja pigistatakse. Inimesed on väsinud olukorrast, kus neid hinnatakse ainult selle järgi, kui palju kasumit nad ettevõtetele toovad, vaid ootavad, et neid väärtustataks selle järgi, kes nad tegelikult on. Inimesed tunnevad oma unikaalsust, ja soovivad endast jälge maha jätta, mitte olla pelgalt intellektuaalne kapital suurettevõtte bilansis.

Seetõttu ongi üha raskem inimesi juhtida ja motiveerida kasumi ning numbrite kaudu. See töötab küll jätkuvalt hirmumehhanismina („kui su müük järgmisel kuul x eurot ei ole, vallandame su”), mis paneb inimesed tegutsema, kuid sellel ei ole midagi pistmist inimeste motiveerimisega ehk tahan-teha-tunde nendesse tekitamisega. Kuna inimesed on saanud aru, et nende produktiivne elu on piiratud 40 aastaga (vahemik 25–65 eluaastat), ei taha keegi seda aega ära raisata selleks, et kellegi taskuid kasumiga täita. Ja eriti ei soovita seda teha teiste inimeste ja looduse arvelt.

Kasum ei ole enam kõige tähtsam. Kuna inimesed on õppinud väärtustama iseennast ja teisi inimesi, ei õnnestu n-ö vanadel juhtidel enam inimesi kaasata, inspireerida ja motiveerida. Nad vajavad uut lähenemist, mis eeldab inimestega päriselt dialoogi astumist ja nendest päriselt hoolimist.

2) AMBITSIOONID EI OLE ENAM KÕIGE TÄHTSAMAD

Veel 25 aastat tagasi tiirles kõik saavutuste ja ambitsioonide ümber. Kuna meie identiteet põhineb paljuski saavutustel, oleme aastasadu pingutanud selle nimel, et olla Keegi. Ka see olukord on muutumas, sest üha enam inimesi näeb sellest illusioonist läbi. Me kõik oleme juba keegi, ega vaja pangadirektori tiitlit selleks, et oma olemasolu õigustada.

Loomulikult on siin veel väga palju erandeid, sest meedia ja üldsus sisendab meile jätkuvalt, kui oluline on saavutada elus edu ja olla teistest parem. Siiski loobub üha enam inimesi oma karjääridest sotsiaalse ettevõtluse, elustiiliäride ja vabatahtliku töö kasuks, sest nad tunnevad, kuidas kellegi teise heaolu nimel töötamine pakub isikliku saamahimu rahuldamise kõrval veel teistlaadi naudingut – rõõmu andmisest millegi suurema hüvanguks. On ju kvantfüüsikudki avastanud, et põhitasandil toimib kõik koostöös – kui ühe elektroni laeng hakkab lõppema, tõttavad teised talle appi. Nad lihtsalt „teavad”, et tervik saab eksisteerida ainult vastastikuse koostöö tulemusena, kus kõik indiviidid panustavad ühtse terviku säilimise nimel.

Ehk on aeg ka inimeste maailmas nii palju edasi arenenud, et üha enam mõeldakse laiemalt kui ainult oma tagahoov. Me ei saa eeldada, et kõik inimesed sünnivad sama võimekatena – mõni lihtsalt vajab rohkem abi kui teised. Ning kuna üha rohkem inimesi tunneb enese sügavama olemuse ära, milleks on andmine, abistamine ja panustamine millessegi suuremasse kui mina ise, ongi vanadel juhtidel üha raskem neid inimesi kontrollida, motiveerida ja inspireerida suurkorporatsioonide aktsionäride taskuid täitma. Inimesed lihtsalt tunnevad, et nad soovivad elus teha midagi olulisemat, kui vaid iseenda ja üksikute edukate rikkust suurendada.

3) INIMESED SOOVIVAD OLLA LIHTSALT ÕNNELIKUD

Kolmas põhjus, miks vanad juhid enam oma tööga hakkama ei saa, seisneb lihtsas faktis, et paljud inimesed ei soovi enam olla edukad, vaid lihtsalt õnnelikud. Kuna keskmine inimene, nagu mainitud, veedab oma elust töötades 40 aastat (25–65 eluaastat), ei taha mitte ükski seda aega pelgalt raha teenimise egiidi all ära raisata.

Kujuta ette, et sa oled 85-aastane. Kuidas sa sooviksid mäletada oma elu kõige ilusamat, kõige elujõulisemat ja kõige võimalusterohkemat aega? Kas sa soovid seda mäletada kui ainult palga nimel rassimist või soovid sa mäletada, et tundsid, kuidas said ennast teostada, kuidas sa oma tegemistest rõõmu tundsid, kuidas tegid midagi olulist ja kuidas sind selle eest tunnustati? Ei pea olema geenius, et arvata, kumba sa eelistad.

Aristoteles ütles juba 400 aastat enne Kristust, et kõikide inimeste kõige põhilisem soov on olla õnnelik. See ei ole muutunud. Me kõik soovime oma elust rõõmu tunda ning teha iseenda ja teiste jaoks olulisi asju. Kas see, mida sa praegu töö juures teed, tundub sulle oluline? Kui ei tundu, siis ära rutta töökohta vahetama, vaid mõtle kõigepealt sellele, kas selle töö juures on siiski midagi, mis sulle juba meeldib?

Kuna vanad juhid eeldavad, et inimesed töötavad ainult palga teenimise eesmärgil, on nad võimetud neid inimesi päriselt motiveerima. Inimesed ei tööta palga nimel, inimesed töötavad vaid selle nimel, et olla õnnelik. Nad lihtsalt ei oska oma tööd ja elu alati sellise nurga alt vaadata. Selle väite kontrollimiseks võib küsida, mida inimesed oma palgaga teevad – kas kuhjavad lauasahtlisse või kulutavad selle vajalikele asjadele? Isegi kui kogu raha kulub pangalaenule ja söögile, elavad nad siiski kodus, mis teeb neid rõõmsaks. Seal on pere, kes nendel silmad särama paneb, ja sõbrad, kellega reede õhtul koos veini juua ja juttu puhuda. Kogu raha, mis tööga tuleb, kulub tegelikult ju asjadele, mis meid õnnelikuks teevad. Me ei tööta mitte kunagi raha nimel, vaid positiivsete emotsioonide nimel, mida selle raha eest endale lubada saame.

Teades, et tegelikult töötame positiivsete emotsioonide nimel, tekib küsimus juhile, kas palga maksmine on ainuke viis inimestele positiivseid emotsioone pakkuda, või on midagi veel? Kui kõik inimesed on sõltuvuses positiivsetest emotsioonidest, siis võib ju neid luua ka kahe palgapäeva vahelisel ajal. Ja siin on väga suur roll just juhil, kes eelkõige kujundab firma või osakonna sisekultuuri. Kui seni on kõik arvanud, et juhtimine tähendab planeerimist, organiseerimist ja kontrollimist, siis uued juhid teavad, et tegelikult tähendab inimeste juhtimine ka palju muud, nagu näiteks kaasamist, tunnustamist, hoolimist jms.

Just see on põhjus, miks paljud juhid ei saa enam vanal viisil hakkama. Üha enam töötajaid on teadvustanud, et nad ei taha ainult raha teenida, vaid tahavad end nii töövälisel kui ka töö ajal hästi tunda. Nad saavad aru, et palk on oluline, aga samuti on palk piiratud – juht ei saa seda igal kuul tõsta, mistõttu on üha rohkemate inimeste huulil küsimus juhile: „Jah, me saame aru, et sa palka praegu tõsta ei saa, aga mida sa saad teha lisaks palgale, et me ennast töö juures hästi tunneksime ja siin end teostada tahaksime?”

Sellele küsimusele paljudel vanadel juhtidel vastus puudub. Seda aga seni, kuni juht esitab sama küsimuse iseendale – mis teeks mind töö juures päriselt õnnelikuks? Ma veedan 40 aastat oma elust ja 75% oma ärkveloleku ajast töötades – kui ma teen seda ainult palga pärast, raiskan ma lihtsalt oma elu ära. Mida ma saaksin omalt poolt juhina teha, et minu inimesed niimoodi ei tunneks?

Allikas: Motivaatori blogi

Autor: Kathleen Kanervikko, Motivaatori turundusjuht