Kui töötajad kardavad oma juhti ...

Kuna räägin ja kirjutan palju juhtimise nn pehmemast poolest, olen täheldanud ka paljudel juhtidel kõhklusi, kas pehmete juhtimisvõtete kasutamine juhti mitte „pehmoks” ei tee. On ju hierarhilistes süsteemides juhtimine väga lihtsasati defineeritud: süsteemis allpool asetsevad inimesed kuuletuvad ülemistele. Selline olukord muudab juhtimise juhile väga mugavaks ja turvaliseks, sest sõltumata, kas juht on tegelikult hea või halb, peavad teised teda kuulda võtma ja tema plaane ellu viima. Just seetõttu meeldib paljudele juhtidele ka juhtimise alane status quo, mis ütleb: „Olen juht ja juhin käsuliine pidi!”, millel võib aga pikas perspektiivis meeskonnale hirmutav mõju olla. Meeskond hakkab oma juhti kartma.

JUHIHIRM KONTORIS

Osalesin hiljuti ühel kliendikohtumisel, kus julge personalijuht ütles poole vestluse peal juhile otse välja, et kontori tööõhkkond on täiesti erinev siis, kui juht on majas, võrreldes sellega, kui juhti ei ole majas. Juhi täpsustavale küsimusele ütles punastav ja hirmunud personalijuht, et ajal, mil juhti kontoris pole, tunnevad inimesed end vabalt – käivad ringi, teevad nalja, ajavad juttu jne. Kui aga juht on kontoris, on sealne õhkkond pingeline – keegi ei julge midagi kõva häälega öelda, pigem hoitakse arvamused enda teada ja aetakse vaikselt oma asja.

Juhile tuli see täieliku uudise ja üllatusena ja ta küsis tagasihoidlikult, mida töötajad siis kardavad, millele personalijuht enam midagi eriti öelda ei osanud. Või äkki hoopis ei julgenud … (sest äkki kartis temagi juhti). Tegemist oli järjekordse juhtimispimeduse all vaevleva juhiga, kes sisimas soovis oma meeskonnale ja firmale head, aga oli mingil kummalisel põhjusel kõik ära hirmutanud. Kuidas see küll juhtub?

KUI JUHT EI JULGE OLLA INIMENE

Kõik, keda me töö juures kohtame, on lihtsalt inimesed. Sageli aga püüavad needsamad lihtsad inimesed näidata end kellegi enamana – näiteks juht ei julge jääda inimeseks, vaid ta püüab kogu aeg JUHT olla. Siit tegelikult meeskonnasisesed hirmud ja segased suhted alguse saavadki.

Kui sa oled inimene, oled sa haavatav. Kui sa oled haavatav, jääd sa inimeseks igas olukorras – ka seal, kus sa eksid või paistad rumalana. Inimestele meeldib suhelda ehedate inimestega, mitte aga nende rollidega (nt juhiga). Seetõttu jäävad eheda juhi juuresolekul ka tema töötajad ehedaks ning lubavad oma inimlikkusel ja haavatavusel välja tulla. Selle tulemusena jäävad kõik osalised üksteisega ausaks, mistõttu pole kellelgi midagi vaja karta ja kaitses olla.

Kui aga juht mängib juhti, peavad töötajad olema valmis kogu aeg mingiteks üllatusteks. Me võime inimeste käitumist ette prognoosida, aga me ei suuda kunagi ette prognoosida kellegi käitumist, kes ei luba olla endal inimene (tegelik tema), vaid püüab näidata end alati kellegi enamana – näiteks „Ma olen teie JUHT ning ma tean ja näen kõike!”. Kuna igal juhil võib olla juhtimisest ja inimestega käitumisest erinev arusaamine, ei teagi inimesed kunagi ette, mida temalt järgmiseks oodata. Seetõttu tasubki pigem alati ettevaatlik ja kaitses olla.

Ma ise usun, et just see on põhjus, miks nii paljud juhid oma töötajaid enesele teadmata hirmu all hoiavad. Nad ei soovi tegelikult kedagi hirmutada, aga nende käitumine ja püüdlus kogu aeg tark juht olla muudab inimesed ettevaatlikuks ja paneb nad oma inimlikkust (eksimusi, nõrkusi jms) peitma. Kui inimene aga midagi kardab, siis tema töövõime langeb. Seda ei soovi aga mitte ükski juht ning seetõttu hakkavad juhid sellistes olukordades veelgi enam kõike juhtima ja kontrollima, surudes inimesi veelgi enam kaitsesse ja hirmu.

AUKARTUS EI OLE KARTUS

Ükski töötaja ei peaks oma juhti kartma, küll aga peaks iga töötaja tundma oma juhi ees meeskonnas aukartust. Isegi pehmeid juhtimisvõtteid kasutav juht peab oskama end piisavalt kehtestada, et meeskond ühtse orkestrina toimiks ja kõik meeskonnaliikmed osavõtlikud oleksid.

Aukartus tähendab usku oma juhti ja tema võimesse meeskond sihile viia. Aukartus tähendab teadmist, et kõik inimesed, kes on meeskonnas, on tulnud siia meeskonna, juhi ja üksteise suhtes heade ootuste ja soovidega, mistõttu võivad kõik end siin mugavalt ja vabalt tunda. Ja kuna juht on selle olukorra loonud, teavad kõik osalised, et juht on valmis seda olukorda kaitsma – vajadusel ka meeskonnaliikmeid meeskonnast välja heitma.

Selline juht tekitab inimestes aukartust, mitte hirmu. Kui sa töötad meeskonnas ja meeskonna nimel, ei tohiks sa juhti karta. Kui sa töötad aga meeskonnas ja töötad meeskonnale vastu (või ajad lihtsalt vaikselt oma asja), peadki sa kartma, et juht ei lase sellel olukorral liiga pikalt kesta, sest ta kaitseb meeskonda. Seetõttu peaksidki pelgama, et ta varem või hiljem sekkub.

SPIKKER JUHILE!

* Jälgi oma töötajaid, kui nendega kahekesi jääd – kas nad tunnevad end vabalt, avaldavad vabalt sulle oma arvamust, julgevad sinu seisukohtadele vastu vaielda jms?

* Jälgi iseennast – kas sinu käitumine on inimlik, vaba, ehe ja haavatav või mängid sa kogu aeg juhti? Vaata kõigepealt iseenda hirmudele otsa – kas sa kardad, et keegi ei kuuletu sulle piisavalt, kui sa end vabaks lased? Kas sa kardad, et pead kõike kontrolli all hoidma, sest muidu laguneb süsteem koost? Kas sa kardad, et inimesed hakkavad sulle vastu töötama, kui end kogu aeg jõuliselt ei kehtesta ega näita, et sina oled boss majas?

* Jälgi meeskonnadünaamikat – kuidas inimesed omavahel käituvad ja suhtlevad? Kui avatud ja vabad nad on? Kas inimesed on sinu meeskonnas haavatavad või hoiavad kogu aeg „kilpi” ees, kuna pelgavad haiget saada? Kui avatult nad üksteist tunnustavad, aga ka kriitilist tagasisidet annavad?

Nende kolme küsimuse kaudu saad testida, kas sinu meeskonnal on sinu ees pigem hirm või aukartus. Kui sa tajud, et nad kardavad sind, siis vaata peeglisse – lase vabaks, ära püüa kogu aeg juht olla ja kõike kontrollida. Kui sa tajud, et nad tunnevad sinu ees aukartust, siis vaata meeskonda – sa oled väärtusliku tiimi kokku pannud ning tõenäoliselt hindavad nad sind juhi ja liidrina kõrgelt.

Allikas: Motivaatori blogi

Autor: Kaido Pajumaa, Motivaatori juht ja koolitaja