Tööstress - kuidas seda ära tunda?

Me puutume pinge ja stressiga igapäevaselt pidevalt kokku ning tavaliselt tuleme sellega edukalt toime, tundes rahulolu hakkamasaamisest. Kui tegemist on aga pikemaajalise pingeolukorraga või näiteks töökiusamisega ja tekib tööstress, siis mõjutab see meid mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt.

Tööstress tekib, kui inimene tajub vastuolu töökeskkonna poolt esitatud väljakutsete ja oma toimetulekuvõimaluste vahel. Tööstressi põhjused võivad olla erinevad ja sõltuvad konkreetsest inimesest ja olukorrast.

„Ühele inimesele ebamugavat pinget tekitav olukord võib olla teisele hoopis ergutav. Isikliku elu probleemide tõttu võib tavapäraselt jõukohane tööülesanne tunduda ühel päeval teostamatuna, enesetunnet ja töövõimet mõjutavad ka kolleegide vahelised suhted,“ avas tööstressi tekkepõhjuste tagamaid Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Mari-Liis Ivask. „Et mõista, mis tekitab töötajate jaoks üleliigseid pingeid, on oluline hea inimeste tundmine, avatus ja märkamine.“

„Tööstressi põhjustavad kohanemine pidevate muudatustega, töö intensiivsus ja nõuded ning emotsionaalsus. Oluliseks probleemiks on ka töö ja pereelu ühildamine, mida omakorda mõjutavad ümbritsev virtuaalne keskkond ja võrgustumine. Mitmekesiste ja kiirelt vahelduvate tööde korral ning rööprähklemist (multitasking) soodustavas keskkonnas on oluline küll aju kohanemisvõime, kuid aega tuleks võtta keskendumise ja lõõgastumise vaheldumiseks ning mitme asjaga korraga tuleks tegeleda pigem harva,“ kommenteeris Taimi Elenurm, tööpsühholoog, coach ja EEK Mainor lektor.

Käesoleva aasta alguses jõustus töötervishoiu ja tööohutuse seadus, mis määratleb tööalaste psühhosotsiaalsete ohuteguritena õnnetus- või vägivallaohu, ebavõrdse kohtlemise, kiusamise ja ahistamise, töötaja võimetele mittevastava töö, pikaajalise üksinda töötamise, monotoonse töö. Ohufaktoriteks on ka muud juhtimise, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegurid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või füüsilist tervist, sealjuures põhjustada tööstressi.

„Mida suurema ja pikaajalisemana töötajad stressi tajuvad, seda rohkem mõjutab see nende käitumist, töövõimet ning füüsilist ja vaimset tervist. Tagajärjeks on sageli läbipõlemine, mis kujuneb välja pideva liigse tööstressi tingimustes ja muudab negatiivseks tööga seonduvad hoiakud,“ sõnas Ivask.

Oluline on tööalast stressi õigeaegselt märgata, selle põhjustega tegeleda ja vajadusel abi otsida.

„Tööstressi arengut töökurnatuseks saab kirjeldada kolmefaasilisena,“ rääkis Elenurm. „Esmalt tajutakse stressi ajutise ja ületatava vaimse pingena, kus koormus on suur ja töö pingeline, kuid kõik on veel kontrolli all. Väike stress mõjub ergutavalt ning tempot ja tööhoogu maha võtta on seetõttu paraku raske. Teises faasis tajutakse emotsionaalse seisundi pikemaaegset muutumist, kus tegutsemistahe ja aktiivsus hakkavad asenduma ärrituse, viha ja pahameelega nii tõeliste kui kujutlevate asjade pärast. Töö ei suju, olukorrad väljuvad kontrolli alt, tehakse ja öeldakse seda, mida hiljem kahetsetakse, seda eriti pingelisemates olukordades. Tekib vaimne kurnatus ning klientide ja kaastöötajatega suheldakse tõrjuvalt. Kolmandat faasi iseloomustavad kurbus, masendus, apaatia ja tigedus. Kriis on pikale veninud, jõuvarud otsakorral ja ka puhkus ei too leevendust. Hoiakud on muutunud, kadunud suutlikkus ja vähenenud tegutsemisvõime ning muutuda võib ka inimese isiksus,“ räägib tööpsühholoog.

Tööstressi puhul iseloomustavad vaimse heaolu langust vead töös, tööga rahulolu ja pühendumise vähenemine, loogika ja otsustusvõime langus, halvenev mälu ja reaktsioonikiirus, raskused nii keskendumisel kui lõõgastumisel. Sagedamini esinevad selge põhjuseta ärevuse, ärrituse, viha, ängistuse või väsimuse perioodid. Tekib suutmatus end tööle motiveerida ja tulevikusuunal plaane teha.

Tööstress mõjutab ka füüsilist heaolu – tekivad peavalu, lihaspinged selja- ja õlavöötme piirkonnas, seksuaalprobleemid, unehäired, südame-veresoonkonna probleemid (nt pisted rinnus, kõikuv vererõhk), kõhuvalu ja seedehäired. Organism muutub vastuvõtlikumaks viirusnakkustele ja kasvab allergiliste reaktsioonide hulk.⁽¹⁾

Tööstressis inimene tunneb sageli ka ärevushäireid, depressiooni ning muutuvad ka tema käitumisharjumused, nt tarvitatakse alkoholi ja mõnuaineid.

Euroopa tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri (EU-OSHA) ning Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) andmetel peab ligi 80% juhtidest tööstressi oluliseks probleemiks ning viiendik töökiusamist ja -vägivalda suureks probleemiks. Sageli on juhile töötaja terviseriskidest olulisemad aga nõudlikud kliendid ja ajasurve.

Töökiusamise all mõistetakse seda, kui töötajat koheldakse pidevalt ja pikemaajaliselt ebameeldival või alandaval viisil ning tal on raske end selle vastu kaitsta. „Sageli tähendab töökiusamine võimu kuritarvitamist, aga ka tagarääkimist, avalikku alavääristamist või oma tegevusega kiusataval töötegemise raskendamist,“ selgitas Ivask. Kiusamine võib päädida olukorraga, kus nõutakse tema lahkumisavaldusele „vabatahtlikku“ allkirja.

Ahistamine on mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline käitumine ja tegevus, mille eesmärgiks või toimeks on isiku väärikuse alandamine, luues häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna. Seksuaalse ahistamise korral puudutatakse või üritatakse puudutada kolleegi või alluvat inimese tahte vastaselt või tehakse mitte soovitud seksuaalse alatooniga märkusi.

Tööalase vägivalla ja kiusamise tagajärjed on väga tõsised, viies enesehinnangu langusest depressiooni, unehäirete ja teiste stressiga seotud terviseprobleemideni, mis mõjutavad töötajat veel aastaid peale intsidenti.

Vähenenud töövõimega inimestel võib tööleasumisel tarbetut tööstressi tekitada kollektiivi vähene ettevalmistus nii töökorralduslikus kui hoiakute võtmes.

„Näiteks liikumispuudega inimese tööleasumisel peaks tööandja läbi mõtlema, kas ta pääseb töökeskkonnas igale poole ligi. Kui ligipääs mõnda koosolekuruumi on takistatud, tuleks teavitada ka teisi kolleege ning sinna kohtumisi mitte planeerida,“ juhatas Ivask.

„Kuna inimesed ei mõista alati erinevaid terviseseisundeid ja erivajadusi, tuleks eeltööd teha ka hoiakute osas. Tööandja saab head nõu küsida Töötukassast ja kindlasti tuleb rääkida ka inimese endaga, selgitamaks välja tema ootused tööandja toele,“ soovitas töökeskkonna konsultant.

„Kui töötaja tunnetab kiusamist või ahistamist, siis tuleb sellest kindlasti rääkida. Tööandjat tuleb vastavast olukorrast teavitada ja kokku leppida, kuidas sellega edasi tegeletakse,“ jagas Ivask nõu.

„Tööandjat tuleks teavitada ka kirjalikult, sest rääkimisest alati ei piisa. Töötajal tasub endal koguda ka võimalikult palju tõendeid kiusamise seikade kohta, näiteks e-kirjad, Skype’i vestlused, fotod, võimalike tunnistajate nimed jne,“ sõnas konsultant.

Tööstressi vastu aitavad vaimse tervise edendamine, suhtlemis- ja probleemide lahendamise oskuse arendamine, eneseväärikuse tõstmine ja hea füüsiline tervis.

Elenurm soovitab viha või agressiivsuse puhul mõelda, kellega koos ja kuidas edasi tegutseda ja mõelda, mida saab selles olukorras ise ära teha. Ärevuse puhul võiks kaaluda, kellega edasisi tegevusi arutada saaks. „Kurvameelsus ja/või depressioon on selge märk, et tuleb aeg maha võtta ja enamasti tulevad tööandjad sellisel puhul vastu,“ ütles tööpsühholoog.

Oma tervisest tuleb kindlasti hoolida, jälgida enesetunnet ja regulaarselt tervist kontrollida. Kui tekib tunne, et ei tule toime, vajate ajutiselt lisatuge või individuaalset töökorraldust, siis tuleks sellest rääkida tööandjaga. Vajadusel pakkuge tuge kolleegidele nende tööalastes probleemides ja võtke ka ise abi vastu.

Töö ja eraelu vahele on piiri tõmmata sageli keeruline, sest üks mõjutab teist. Igaüks saab valida elustiili, milles on vähem stressifaktoreid nagu suitsetamine ja liigne alkoholi tarbimine, ebatervislik toit, vähene uni või vähene liikumine. Stressi põhjustavad ka pidev kiirustamine ja mitu samaaegset töökohta ning kindlasti ei tasu tööd (ka mõtetes) koju kaasa võtta. Vajadusel tasub nõu küsida oma perearstilt, psühholoogilt, psühhiaatrilt või nõustajalt.

„Tööstressi puhul hõlmab tööpsühholoogi nõustamine nii individuaalset stressitaluvust, töö kohandamist kui töökeskkonna muutusi. Ta toetab probleemide korral lahenduskeskseid hoiakuid töökoormuse leevendamiseks, töö ja eraelu tasakaalustamiseks ning isiklike probleemide lahendamiseks,“ tutvustas Elenurm. Abiks on teadveloleku tehnikad, tööstiili nõustamine, positiivne ümbersõnastamine, enesejuhtimine jt meetodid.

Eestis kuulub tervist edendavate töökohtade võrgustikku üle 300 organisatsiooni, kellest ligi 11% kasutavad välise nõustaja teenust, et läbi rääkida töötingimusi ning kergemini lahendada probleeme ja arusaamatusi.

„Tööandja saab tööstressi riske diagnoosida dialoogis töötajatega, vajadusel muuta tingimusi ja pakkuda töötajatele vajalikku tuge. Tuleb kuulata, läbi rääkida ja teha, mis võimalik. Kindlasti ei tohiks tööandja töötajale vastanduda,“ sõnas Elenurm.

Kokkuvõttes saab öelda, et tööstressi leevendamiseks on oluline ettevõtte juhtide ja töötajate valmisolek läbirääkimisteks ja tegutsemiseks, et tööd ja töökeskkonda muuta. Olulised on järjekindlus ja koostöö. Töötaja tasandil tasub enda vaimu ja keha kuulata ning ohumärkide esinemisel kindlasti abi otsida.

⁽¹⁾ Colligan & Higgins, Workplace stress: Etiology and consequences. Journal of workplace behavioral health 2006

Allikas: tooelu.ee