Väljaanne Forbes kirjutab, missugused küsimused muudavad tööintervjuu tobedaks ja millele võiks panustada, et sellest parim mulje jätta.
- Tobe on uurida, miks su vestluspartner on parem kandidaat kui need, kellega ta tõenäoliselt pole kunagi kohtunudki. Foto: graphicstock.com
Forbesi ajakirjanik Liz Ryan märgib, et tööandjad kipuvad reeglina jääma rumalate ning ajast ja arust intervjuuküsimuste juurde. Näiteks on tema hinnangul ühed rumalamad küsimused „Miks me peaksime just sind kõikide kandidaatide seast välja valima?” või „Missugune on su suurim nõrkus?”.
Selle asemel tasuks esitada küsimusi, mis panevad intervjueeritava mõtlema ega nõua temalt samas nii suurt pingutust. Intervjuu peaks olema sujuv ja sõbralik.
Ryan märgib, et kuna tööintervjuude põhiküsimused on aegunud ja enamasti ka tööotsijale teada, on viimane suure tõenäosusega nendeks ka valmistunud. Nii tasuks kõrvale jätta järgmised tööintervjuude tüüpküsimused.
Miks me peaksime kõigi kandideerijate seast just sinu välja valima?
Mis on su suurim nõrkus?
Kus sa näed end olevat viie aasta pärast?
Kui sa oleksid loom (või puu, taim jne), siis missugune ja miks?
Missugused on need kolm sõna, mida inimesed kasutaksid, et sind kirjeldada?
Tööintervjuu põhifookus peaks olema tööl ja tööülesannetel. Seetõttu pole mõtet küsida küsimusi, missugune puu või loom võiks su tulevane töötaja olla, või uurida, miks ta on parem kandidaat kui need, kellega ta väga suure tõenäosusega pole üldse kohtunudki. Selline lähenemine näitab, et tööandja on selles intervjuus kontrolliv pool ja ei ava tööotsijat pea üldse. Küsimus, mis on tööotsija suurim puudus, eeldab, et tööotsija on tõepoolest puudustega ning see surub ta intervjuud andes justkui nurka. Taas näitab see intervjueerija võimupositsiooni.
Selle asemel võiks oma võimalikku tulevast alluvat „kiusata” küsimustega, mis panevad teda rohkem mõtlema. Näiteks:
Kes oli koolis kolmandas klassis su parim sõber ja miks?
Kumb sulle rohkem meeldib, kas „Sõrmuste isand” või „Tähesõjad”? Miks?
Tööintervjuu peaks põhinema vastastikusel avatud suhtlusel, mitte kujutama endast justkui eksamit. Seetõttu ei ole tööintervjuuks tarvis ka etteantud kava või plaani, mida jälgida. Selle asemel võiks igale kandidaadile saata e-kirja, kus on kirjas muu hulgas see, et tööotsija võib tööintervjuule ilmuda oma küsimustega ning need ka esimesena esitada. Tööandjale on väga kasulik lasta töötajail küsimusi küsida ja nii võibki kogu intervjuu mööduda nii, et küsija rollis on hoopis tööotsija.
Seega on tööandja jaoks kõik lihtsamast lihtsam: kirjelda tööülesandeid, mida tulevate töötaja täitma peaks, ning uuri, kuidas kandidaat neile ülesannetele läheneks ja mis ta neist arvab. Kirjelda probleeme, millega selle töö tegijad sageli silmitsi peavad seisma, ning uuri, kuidas ta neid lahendaks.
Pea meeles, et intervjueerimine on lihtne ja inimlik tegevus, see on raske vaid juhul, kui sa ise teed intervjuu pingeliseks ja bürokraatlikuks ning esitad küsimusi, millel on suure tõenäosusega õige ja vale vastus.
* Artikkel on ilmunud Äripäevas.
Autor: Pille Ivask, Äripäeva kaasautor
Seotud lood
Tallinna Ülikooli mikrokraadiprogrammidest, täiendusõppest ning avatud õppest räägib lähemalt Tallinna Ülikooli koolitus- ja konverentsikeskuse avatud õppe peaspetsialist Marge Kõrvits.